Hannes Aava magistritöö

Minu maastikuarhitektuuri magistriõpingud toimusid aastatel 2023-2024 Greenwichi ülikooli 12-kuuses magistriõppes (Master of Arts) Greenwichi õppetöö ei päädi sarnase magistritöö esitamisega nagu Eestis, vaid on jaotunud erinevatesse osadesse, mille maht annab siiski Eestis magistritööga võrreldava mahu. Selle peamised osised olid dissertatsioon (illustreeritud akadeemiline uurimus-essee), disainistuudio lõpuprojekt ning lõputööna kokkupandav raamat, mis peegeldab minu kui maastikuarhitekti tööpraktikat fiktiivse stuudiona. Lõputöö ehk raamat oli füüsiliselt esitatav kunstiobjekt, mille digitaalne taasesitamine ei tundunud asjakohane, sest moonutaks teose toimeloogikat. Siin on esitatud selle kokkuvõte ning näiteid joonistest ja seal esitatud ideedest. 

1. Dissertatsioon
Illustreeritud essee “Mateeria liikumises: Miks põimumised ja materiaalsus maastike mõtestamisel ja kujundamisel olulised on” (Matter in Motion: Why Entanglements and Materiality Matter in Understanding and Making
Landscapes) 

Juhendajad: Elin Lyborg-Lund, Anushka Athique Winterbottom

Maastikuarhitektuur on oma olemuselt sügavalt seotud ainelise maailmaga – globaalsete materjalivoolude, hiiglaslike süsinikuheidete ja kaevandustööstuse laastavate praktikatega, mis hoiavad käigus meie ehituslikke püüdlusi. Dissertatsiooni teema tõukus ülikooli stuudioprojektis käsitletud Landguardi poolsaarel asuva maastikukaitseala kolme materjali analüüsist ning harutades lahti nende ainelised, sotsiaalsed ja poliitilised põimumised, otsis vastuseid küsimusele: millised ajaloolised narratiivid õigustasid nende rajamist, kuidas need resoneeruvad tänasesse päeva ja milliseid suundi võiksid need tulevikus ette anda. Kuigi (maastiku)arhitektuuris räägitakse aina enam ainelisusest ja kestlikest materjalipraktikatest, on maastikuarhitektide igapäevased võtted viimastel kümnenditel muutunud üllatavalt vähe. Teoreetilisel tasasndil on viimastel kümnenditel tehtud palju huvitavaid avastusi inimese ja materjaalsuse suhete
käsitlemisel ning oma uurimistöö teoreetilises osas vaatlesin seda, kuidas kapitalistliku globaliseerumise tingimustes on globaalsetes tarneahelates lahustunud side ehitaja/raja/ disaineri ja rajamise materjalideks hävitatud maastike vahel. Paralleelselt on toimunud võõrandumine filosoofilis-intellektuulasel tasandil.
Toetudes autoritele Jane Hutton, Jane Bennet ja Karen Barad lõin aluse materjalide ja ühiskondlike suhete ning majanduslike protsesside tõlgendamiseks. Barad on veenvalt demonstreerinud kvantfüüsik Nils Bohri valguse demonstreerinud kvantfüüsik Nils Bohri valguse difraktsiooni teooria kaudu, kuidas esemed, mateeria
ja olendid ei eksisteeri maailmas täielikult isoleeritud entiteetidena, vaid on olemuslikus seoses ( ja sõltumas) ümbritsevast keskkonnast ja mateeriast - valgus võib sõltuvalt kontekstist eksisteerida nii lainete kui osakestena.
Maastikuarhiktetuurile seda üle kandes saame väita, et maastikuarhitekt ei ole siin anonüümne välisvaatleja, vaid aktiivne osaline sotsiaalsetes ja poliitilistes protsessides. Töö analüüsi osas uurisin kolme vaadeldava materjali -
Londoni tellise, II maailmasõja ajal kohalikest materjalidest loodud betoonist tankitõrje rajatiste ja kaasaegsete, Norrast pärit graniidist rannikukaitse rajatisti.
Sellele järgnes viimases osas toimunud kriitiline ülevaade praeguse materjalikasutuse kultuurile, mis toetub teooria osas välja toodud ideedele. Lisaks pakkusin näiteid praktikast, mis võiksid innustada uut ainelise kultuuri mõtteviisi.
Kuna materjalide küsimus on maastikuarhitektuuri keskmes, vajame sügavamt peegeldust selle üle, millistesse ainelisse tegelikkustesse me end seome ja milliseid loome. Ainult nii on võimalik liikuda kultuuri suunas, mis mitte üksnes ei tunnista ainelisuse iseseisvat mõjujõudu, vaid ka arvestab, milliseid tagajärgi meie otsused loovad teistes maastikes. See on möödapääsmatu selleks, et muuta eriala aineliselt eetilisemaks, vähem laastavaks ja paremini suhestatuks nende keerukate võrgustikega – nii kohalike kui globaalsete –, milles aine ja tähendus pidevalt
põimuvad.

2. Lõpuprojekt
“Mud | Guard: Negotiated Sediment”
Nomineeritud Manuel Ribas International School auhinnale 13. Barcelona Maastikuarhitektuuri biennaalil
Autor: Hannes Aava
Juhendajad: Ed Wall, Helena Rivera
Töökoja juhendajd: Samuel Sheard, Sven Reindl
Fotograafia juhendaja: Robbie Munn

Semestri väldanud disainikursuse lõpuprojekti eesmärk oli luua maakonna tasandil projekt, mis tegeleks ranniku ja mereteemadega - meie kursuse asukohas oli Suffolki maakond Ida-Inglismaal. Minu töö keskendus 16-kilomeetrilisele lõigule Orwelli jõel Ipswichi linnast kuni mere ääres asuva Felixstowe konteinerisadamani, suurima omataoliseni Ühendkuningriigis, iseäranis selle mudatasandike ja soolasoodega, mille delikaatne tasakaal inimtegevuse, taime patoloogia ja kliimamuutuse koosmõjul on vaikselt lagunemas. Mudatasandikud ja soolasood on jõgede kallastel olevad elurikkad alad, mis kaitsevad suurte tõusude ja mõõnadega piirkonnas rannikualasid erosiooni ja üleujutuste eest Analüüsist ilmnes, et jõe mudaväljade erodeerumise põhjuseks peetakse nii muda oma juurekavaga paigalhoidva taime Zostera marina hääbumine taimepatoloogia tõttu kui ka jõepõhja pidevat süvendamist, et hoida see laevatavana suure süvisega kaubalaevadele. Muda eemaldatakse sealjuures kümnete kilomeetrite kaugusele Le Manche’i väina, mitte ei utiliseerita koha peal. Ruumisekkumise ettepanek püüab leida ruumilist tasakaalu inimtegevuse ja ökoloogiliste vajaduste vahel, kasutades sette- ja keskkonnahalduse strateegiat, et leevendada maastiku muutusi, mis on tingitud ennustatud merevee tõusust, ja leevendada rannikuerosiooni.Ettepaneku keskmes on puidust ja kohalikust mudast ehitatud rada, mis hõlmab oma struktuuris pajukatteid ja mudaste madalike
uuendamist süvendatud setete abil, mis toimib tasakaalustava aktina inimeste ja mitte-inimlike sidusrühmade vahel. Mudatasandikku läbiva raja külge on integreeritud vernakulaarse vitspaju struktuur, mida on ajalooliselt erosioonitõkkenks kasutatud. Raja ehitamine on seotud jõe süvistamisest üle jääva muda paigaldamisega, et taastada problemaatilises seisus mudavälju. Maailma mere veetaseme paratamatu tõusuga ehitatakse rada uues kohas paari kümnendi pärast uuesti üles ning mudatasandikud ja soolasood “kolitakse” rannikul edasi, jäädes endiselt erosiooni eest kaitset pakkuma. Suuremad, tamp-mudast tehtud elemendid mis jäävad maastikku maha monoliitsete objektidega, olles sümboliks inimeste ja keskkonna dünaamilisest suhtest. Kursuse tulemuste osana tuli valmistada makett (tapestry), mis kannaks projekti narratiivi erinevates ruumilistes ja ajalistes skaalades. Marcel Duchampi
„Kurioosiumide muuseumist“ ja Edo-perioodi Jaapani bento-karpidest inspireerituna otsustasin oma maketi teha
kokkupandava karbina, mis sisaldab miniatuurset brošüüri, mis tutvustab mudaväljade ja soolaste soode ökoloogiat, leiukoha mudaproove, näidet tambitud mudast ning elemente disainlahendustest.

3. Lõpuprojekt
Raamat “Kureeritud ökoloogiad” (Curated Ecologies)
Juhendajad: Helena Rivera, Ed Wall

Lõputöö ehk raamat oli füüsiliselt esitatav objekt, mis minul oli käsitsi köidetud varieeruvate lehesuurustega ning paiguti lahtivolditav - seega oleks selle terviklik digitaalne taasesitlemine liiga kaugel teose algsest taotlusest. Siinkohal on esitletud lühike kokkuvõte mõnede väljavõtetega. Teose eesmärk pidi edasi kandma minu kui maastikuarhitekti tulevase praksise disainieetost ning demonstreerib töömeetodeid ja -praktikat. Esimeses osas määratlesin enda kui disaineri ideoloogiliseetilise vundamendi, mõtestasin sellest lähtuvalt disainiprotsessi ning kõrvutasin seda
seejärel Briti Kuningliku Arhitektide Instituudi (RIBA) ettenähtud projekteerimisprotsessidega, millest kujundasin enda. See täiustatud versioon lisab RIBA faasidele tundlikumad lähenemist soosivad kihistused nagu koostöö kogukonnaga nii kohapealsest materiaalsusest lähtumine ja eksperimenteerimine ning projektide üldine mõtestamine kui sotsiaalsete, materiaalsete ja geoloogiliste nähtuste ja protsesside kureerimine.
Oluliseks lähtekohaks oma praksise arendamisel oli kriitilise sõnavara ja ideoloogilise platvormi kujundamine. Selleks lõin illustreeritud sõnastiku, mis minu disainipraktika peamisi ideoloogilisi lähtepunkte ning tajutavaid probleeme
peegeldaks. Oluline oli demonstreerida võimet siduda teoorialoengutes õpitu reaalse praktikaga. 
Oluline oli demonstreerida ka oma maastikuarhitektuuri oskustepagasit. Minu projektid olid tugevalt materjalikesksed, seega toimus palju katsetamist projektide asukohtades leiduvate materjalidega, olgu selleks kiviklibu, muda vms. Lisaks oli oluline näidata töötubades õpitud uusi oskusi, mis on maastikuarhitektidele kasulikud makettide töötamisel: 3D-printimine ( ja selleks digitaalsete mudelite tootmine), laserlõikamine ja -söövitamine, makettide ja maastikumudelite ehitamine jne. Lisaks oma tööde ja oskuste eksponeerimisele tuli raamatus arenda erialast kunstilist keskset narratiivi, mis seoks loomingu ja teooria üheks paeluvaks tervikuks. Käsitlesin maastikuarhitektuuri kui kureerimist, mis otsib ol ol geoloogilistest, sotsiaalsetest, ökoloogilistest jms tingimustest sobivat narratiivi, mida seejärel kogukonnale välja käia ning mille abil neid projektide elluviimiseks võimestada. Selle võimetamise oluliseks osaks on kohaliku materjaalse ja kultuurilise konteksti tunnetamine ning sellest lähtuvalt ka disainotsuste tegemine. Vastavalt dissertatsiooniteksis jõutud mõtteni, peaksime otsima tagasiteed anonüümsetest ja jätkusuutlikkuse mõttes irratsionaalsetest globaalsetest tarneahelatest kohalikumalt läbitunnetatud materjaalsete ja sotsiaalsete protsesside juurde. Maastikuarhitektide
võimuses pole neid otsuseid vastu võtta, küll aga teed juhatada (või kureerida).