Uudised ja artiklid

Võisteldes tähtede poole. Intervjuu TajuRuumi maastikuarhitekti Edgar Kaarega

Postitas: EMAL | Kuupäev: 31/05/2017

Minea Kaplinski

 

Eesti maastikuarhitektuuri turule on iseloomulik, et siin on pigem palju väikeseid, ühe-kahe-kolme inimesega büroosid. Oskad sa ehk kommenteerida, kas TajuRuumi loomisel oli soov teistest sarnastest kuidagi konkreetselt ka eristuda?

Mina siinkohal pole ehk küll kõige õigem vastama, kuna liitusin paar aastat hiljem, aga usun, et ajendiks ei olnud mitte niivõrd tahtmine midagi kardinaalselt teisiti teha kui lihtsalt konkreetne situatsioon erialamaastikul laiemalt. Kui 2010. a hakati aktiivsemalt võimalusi otsima ja mõeldi, kas kellegagi liituda, oli just ehitusbuumi järgne aeg, mistõttu ega olemasolevad bürood niivõrd laienemise peale ei mõelnud. Ja eks muidugi määravaks sai ka see, et TajuRuumi punt on üks kursus. Üks kursus, üks koolkond, sarnane kool ja taust ning tugev sõprus, lisaks väike soov ikkagi mingit värskust tuua. Seepärast tekkiski tahtmine koos teha, et mitte pudiseda üks sinna-tänna, kolmandasse kohta laiali. Lisatugevuseks ehk see, et oli käidud end ka erinevates kohtades täiendamas – Liina Rootsis, Kerli Portugalis, Terje Šveitsis.


Nii et võib öelda, et Sina liitusidki TajuRuumiga peamiselt selleks, et just nende inimestega koos teha?

Jah, võib nii öelda küll, et see oli rohkem inimeste põhine otsus. Eesmärgiks polnud mitte see, et midagi sisuliselt väga-väga teistmoodi teha, kui et just koos teha. Kuigi eks see välismaa taust oli andnud ka mingi kokkupuute teistsuguse maastikuarhitektuuriga ja pilt oli selles mõttes läinud laiemaks. Võib-olla see oli ka üheks põhjuseks, miks meie pundil tekkis just soov rohkem loovust rakendada ja teha midagi, mis realiseeruks kiiremini ja oleks käegakatsutavam. Eesti teistes büroodes on tihti põhitegevuseks just planeeringute koostamine ja kuigi ei saa öelda, et see ei oleks mingis osas loov töö, siis meie vaatasime ikkagi rohkem projekteerimise poole. Nii et eks ka see oli eelduseks oma tiimi kokkupanekul.


Kui nüüd aga mõelda tagasi viimaste aastate arhitektuurivõistluste maastikule, siis tundub et TajuRuum on endale pisut eristuva niši siiski kätte võidelnud just selles osas, et maastikuarhitektidest olete teie ehk kõige aktiivsemad osavõtjad. Mis Sa arvad, miks maastikuarhitektide seas ei julgeta ja ei taheta rohkem võistelda?

Ma arvan, et see on pigem kogu arhitektuurivaldkonna ühiseks probleemiks. Meil pole hetkel veel tavaks arhitektuurivõistluste kaudu omale reaalset sissetulekut oodata. Pigem proovitakse otse toimetada riigihangete portaalis, kus paraku pole kvaliteedi põhist projekteerimishanke raamistikku ja toimib see peaasjalikult jätkuvalt põhimõttel kes-suudab-võluda-madalama-hinna. See pole jätkusuutlik - tublid ja kvaliteedist hoolivad tegijad loobuvad sellistel hangetel osalemisest. Alles jääb mudaliiga põhine osalus, mille tulemusel lõppkokkuvõttes ehitatud keskkonna kvaliteet kannatab. Sellest tulenevalt tuleb tunnistada, et soovides kvalifitseeritud Eesti keskmist kuidagi maastikuarhitektuurse projekteerimise suunal teenida ja teha korralikku tööd, pole hetkel muud valikut, kui osaleda ideekonkurssidel ja püüda seeläbi vähegi arvestatava eelarvega töölepingut saada.  Vanema Euroopa näitel aga on üsna tavaline, et büroodel tulebki lõviosa töödest sisse hoopis erinevate arhitektuurivõistluste kaudu. Ja see on lihtsalt hoopis teine praktika, teine ehituskultuur. Eestis oleme hetkel selles mõttes veel üleminekufaasis. Mida võib pidada ka EV100 Hea Avaliku Ruumi võistluste tänuväärseks tahuks ongi see, et avalikku ruumi püütakse lahendada võistlusformaadi kaudu. Olukorras, kus meil ei ole veel tegelikku valmisolekut, tava, harjumust endale reaalselt võistluste kaudu töölepinguid saada, on need võistlused heaks võimaluseks end proovile panna.


TajuRuumi puhul võib öelda, et te siiski olete just läbi võistluste endale üsna mitmeid töölepinguid saanud.

Jah, nii ta on. Ja ega ennekõike ma peangi ütlema, et me võistleme nii palju selle pärast, et lihtsalt majandus tuleb mängu. Riigihangete portaalis on hangete ettevalmistus väga puudulik. Pea kunagi ei saa täpselt aru, mida sa pead täpselt hakkama projekteerima. Ma ei pea silmas, et lähteülesanne peaks sulle lahenduse juba ette ära andma, aga vähemalt vajalikud tööülesanded peaks ta siiski lahti kirjutama. Sellest omakorda tuleneb töö maht ja sealt juba hinnapakkumine. Viimasel ajal peame meie paraku hangete osas käed üles tõstma – ei suuda konkureerida. Mis iganes põhjus see on, miks hinnad nii madalad tulevad, aga enamasti meie sealt midagi ei saa ja paljuski oleme konkureerimisest ka loobunud. Veel mõned aastad tagasi võitlesin riigihangete portaalis nagu segane, kulutades selle peale palju-palju tunde, et aru saada, mis objektiga üldse tegu ja mis on lähteülesanne ja mis on vajalik töömaht asjakohase projekteerimise staadiumi täitmisega. Lõpptulemuseks on aga ikkagi suured hinnakäärid, meie hind pidevalt seal ülemises otsas. Ja kui oled pannud hinna, millega veel enda meelest välja tuleks, aga võitja pakub sellest reaalselt kolme-neljakordselt madalamat summat, siis me lihtsalt ei ole konkureerimisvõimelised. Meie kvaliteetse välisruumi loomes on see minu meelest muidugi väga suurt oht, et mingi osa tublidest tegijatest lihtsalt loobubki hangetel osalemast. Mis siis üle jääb? Keegi selle ära teeb, aga tekib küsimus, kas see on nüüd kvaliteedipõhine ehitatud keskkond? Kaldun arvama, et mitte. Niisiis ega meil valikut polnudki. Punt tublisid inimesi, seisame hea avaliku ruumi eest ja tahame seda lahendada, aga mis sa teed... Niisiis hakkasimegi rohkem võistluste poole vaatama. Seepärast ütleksingi, et meie puhul oli võistlemine ikkagi selline pragmaatiline otsus. Võistluse kaudu on lisaks lootust saada ka vähe paremat töötasu ja paremate tingimustega lepingut. Kauplemisruumi on rohkem, et ots-otsaga välja tulla.


Teil on läinud hästi, et te olete ka võitnud ja saanud projekte teha. Aga võistlusformaadil on ka teine pool, millest rääkis näiteks Margit Mutso eelmisel aastal Sirbis. Nende büroo on võistlemisest loobunud nimelt seetõttu, et tema meelest nõutakse võistlejatelt ebaproportsionaalselt palju tööd. Ta peab silmad 3D visuaale, rohkeid plakateid, pikki seletuskirju, kuigi ometi peaks võistluse žürii olema niipalju asjatundlik, et suudaks asja ideest aru saada ka oluliselt vähema makulatuuri abil.

Nõustun. Tuues Saksamaa näite kõrvale, on neil mõnikord võistluse lähtetingimustes isegi keelatud 3d-vaadete pakkumine. Võistlustööks on asendiplaan ja žürii peab olema piisavalt professionaalne, et selle abil ruumist aru saada. Oleks minu teha, siis mõne võistluse puhul püüaks tõesti seda töömahtu vähendada. Ilupiltidega muidugi on see asi, et avaliku ruumi puhul on väga hea, kui kas või avalikkusega kommunikeerimiseks on sul selliseid ruumilisemaid pilte kohe võtta. Ja kuidas sa neid tagantjärele nii väga nõuad, mistõttu on mugav, kui kõik osavõtjad need kohe juurde teevad. Aga igal juhul see on minu meelest reguleeritav ja riigiti erinev ning iga võistluse puhul peaks asja eraldi vaatama. Selliste arhitektuurivõistluste peaeesmärk on ju ikkagi, et võimalikult paljud saaksid pakkuda oma parimaid lahendusi ja oleks üldse mille vahel valida. Maru totter on praegu vaadata, et alatasa laekub võistlustele suurusjärgus viis tööd, samas kui on ometi palju tegijaid, kes oleksid võimelised olukorda analüüsima ja oma lahendust pakkuma. Nii väikese osavõtjate arvuga on minu meelest tegu läbikukkunud võistlusega ja me peaksime võtma seisukoha, et 10-15 tööd võiks siiski olla miinimum.


Tõenäoliselt üks põhjus, miks osavõtjaid pigem napib, ongi see, et nõutakse suurt tasuta töömahtu, mille puhul pole mingit garantiid, et see pärast ka rahaliselt tasustatud saab?

Eks praktika on näidanud, et üks võistlustöö nõuab büroolt umbes 300 töötundi. Seda enam, et kuna praegu pole veel välja kujunenud tava võistluste kaudu reaalset tööd sisse tuua, siis see osalemine käibki rohkem muu töö kõrvalt. Ja öötundide arvelt. Ma mäletan 2000ndetest esimesi ideekonkursse, näiteks soolalao esise võistlust, kuhu laekus suurusjärgus üle kolmekümne töö. Mis ta avaliku ruumi mõistes on – väike lapike, aga see oli üks esimesi taolisi võistlusi ja seetõttu ka väga paljudele arhitektidele atraktiivne ja põnev ning seepärast leiti see aeg, et osa võtta. Praegu on aga võistlusi nii hoonetele kui välisruumile rohkem ja ka näha, mis büroode muu töö kõrvalt see tegelik võistlemise võimekus on. Nii et kui nüüd mõelda, kuidas saaks tagada, et igal võistlusel oleks võimalikult palju osavõtjaid, siis tegeleda saakski vormistuse poolega. Võtta mingeid nõudeid vähemaks. Võib-olla mõnikord on välisruumi objekti 3d vaate asemel hoopis määravamaks näiteks lõige.


Pole ilmselt saladus, et 3D vaadete lõpptulemust saab soovi korral väga täpselt timmida. Saad sinna lisada õnnelikud inimesed, õhupallid, lilled, valida õige päeva- ja aastaaja. Professionaalne žürii ei tohiks muidugi lasta end sellest mõjutada, aga kuidas Sina asja näed – kas siin on ikkagi mingi oht, et see tõmbab tähelepanu lahenduse põhiideelt hoopis kõrvale?

Ma arvan, et tahes-tahtmata need pildid ikkagi mingil määral mõjutavad. Nüüd sõltub žürii enda pädevusest ja naiivsusest, et millisel määral. Igasugused 3d pildid peaksid olema ikkagi toetav materjal ja küll asjatundlik žürii aru saab, mis on neil natuke valetatud ja mis on tõde. Kui ikkagi asendiplaan ja ruumiline vaade teineteist hästi ei toeta, siis žürii eesmärk on sellest läbi näha ja asja sisuga tegeleda.


Sul endal vist žüriikogemust veel eriti ei ole?

EV100 Jõhvi pidi olema, aga see ma saan aru kukkus läbi, sest… osavõtjaid ei olnud. Ja siis veel on olnud Arhitektide Liidu väikeobjekti konkurss. Aga üldiselt ma arvan, et ongi hea, mida kirjum žürii on. Mõningal juhul võiks žüriisse kuuluda arhitekt, maastikuarhitekt, mõnikord sisearhitekt, urbanist, linnaökoloog jne. Sõltub objektist.. Ma arvan, et taustade paljusus tuleb igal juhul ainult kasuks.


Mulle tundub, et ka TajuRuumis olete te just selle mitmekesisuse poole püüelnud? Olete võistluste puhul koostööd teinud arhitektidega, skulptorite, kunstnikega.

Seda olen mina arhitektidelt õppinud, et võit sõltub eelkõige tugevast meeskonnast ja meeskond ise ennekõike konkreetsest situatsioonist. Pead tunnetama siduserialasid ja enne iga võistlust tõsist tööd tegema, et hea tiim kokku saada. Mõnikord tasub osalemisest loobuda juba siis, kui näed, et mis iganes põhjusel ei saa seda meeskonda kokku. Ja meie tõesti proovime interdistsiplinaarsust silmas pidada. Eks võistluste kõrvalväärtus ongi, et ilma suuremate riskideta saab katsetada koostööd teiste büroode-tegijatega. Kui juba ees on tööleping ja sa täidad konkreetset ülesannet, siis on oht, et seod end lepinguliselt ja rahaliselt, aga mine tea, kuidas koostöö üldse klapib. Nii et töölepinguga koostöövorm enam nii ei soosi seda, et oh võtame seekord selle inimese sealt ja vaatame kuis läheb.


Kuidas teil selline kirju koostöö seni sujunud on? Lihtne on ilmselt koos teha teise maastikuarhitektiga, vähemalt sellel baasil, et on mingi ühtne taust, aga kui sa hakkad koostööd tegema näiteks skulptoriga, siis temal on tahes-tahtmata asjadele pisut teine vaade?

Nii ta on, aga ma arvan, et see on hädavajalik värskuse sisse toomiseks. Tõde ongi kuskil paljude seisukohtade vahel. Me büroosiseselt ju võistleme väikest viisi ka pea iga objektiga, vaidleme, arutleme. See käib lihtsalt asja juurde ja alati peab olema kompromissidele avatud. Vähemalt meil siiani pole sellist situatsiooni kunagi juhtunud, et keegi, kelle oleme heast tahtest kampa kutsunud, on olnud nii jäik, et asi päris rappa jookseb. Võib-olla on meil olnud ka head õnne, aga eks iga meeskonna kokkupanekul sa enne ikkagi kuulad inimese ära ja vaatad, kas tekib mingi klapp.


Kui sa nüüd mõtled tagasi enda võistlustöödele, siis millist neist oled teinud kõige suurema hasardiga?

Kui rääkida värskematest, siis väga põnev oli näiteks Saksamaa võistlus, mille tegime siin jaanuaris-veebruaris koos ühe saksa bürooga. Pärast minu tööpraktikat Saksamaal tekkis meil sealse bürooga päris hea side ning jäi idanema mõte, et teeks aeg-ajalt veel midagi koos. Võimalus tekkiski nüüd, kui Saksamaal korraldati võistlus endise Ruhri piirkonna tööstusala lahendamiseks. Võistlusalaks oli selline koht, kus mingi varasem ajaloost kujunenud identiteet oli küll olemas, aga valdav osa asulast oli tekkinud just kaevanduste tõttu ümberasustatud elanike näol. Linn on sidumata ja otsitakse sellele paremat transpordikorraldust ja ka identiteedi uuendust. Küsimuseks oli muuhulgas ka see, et kas inimesed on juba valmis nägema tööstusmaastikku millegi väärtuslikuna. Et kas saaks selle peale kuidagi ruumi lahendada ja sellega midagi väheke flirtida. Niisiis jah, viimastest võistlustest on kindlasti just see väga põnev olnud – kahe büroo koostöö ja veel riikidevaheline. Ja põhimõtteliselt töötab, saab nii teha küll.


Kas olete mõelnud TajuRuumiga ka omapäi mõnest rahvusvahelisest võistlusest osa võtta? Osad bürood Lääne-Euroopas vaatavadki hoopis näiteks Hiina poole.

Ära ütle ei iial, aga päris üksi vist ikka ei teeks. Mulle koostöö tundub selles plaanis palju loogilisem. Kas või kultuuriruum on siiski juba erinev, isegi Eesti ja Saksamaa vahel, ning kogu see taust, süsteem – seda on raske tunnetada. Mulle tundub veidike turvalisem ikkagi leida konkreetsest riigist see keegi, kes tunneb ka asja vastu huvi ja on koostööle avatud. Rahvusvaheliste tööde puhul on küsimus muidugi ka selles, et mis on konkreetne eesmärk. Kas lihtsalt pakkuda ideelahendus ja anda see siis mõnele kohalikule tegijale üle edasiseks projekteerimiseks või on sooviks kogu protsessis ikkagi osaline olla. Meie huvi ka selle Saksamaa võistluse juures oli mingil viisil lõpuni juures olla. Ega oma bürooga, tundmata kohalikke norme ja nõudeid, sa kuskil välismaal projekteerima niikuinii ei hakka ja mingil hetkel tuleb see kohalik partner paratamatult leida. Seega olgu see kohapealne väljavalitu siis parem juba kohe algusest saati olemas, muidu neil võib-olla ei tekigi objektiga mingit emotsionaalset sidet. Tehakse tehniliselt kõik küll ära, vastavalt Saksamaa kõrgetele standarditele, aga algne idee ja mõte läheb kuhugi kaotsi. Meil jäi ka selle võistluse juures kokkulepe, et kui nüüd peaks võitma, siis tööleping ja põhivastutus jääb muidugi Saksa büroole, aga ka meie jääme autoritena ikkagi asjaga seotuks ja ehk õnnestub mingit jupikest ka joonestada. (intervjuu järgne lisa: I koha võitu seekord ei tulnud, saime eripreemia. Osalesid üle Saksamaa kõvamad bürood, seega suur tunnustus seegi!)


Oleks ju uhke küll, kui Saksamaal oleks näiteks üks enda joonestatud pink… Saksa kõrgete standardite järgi ehitatud ka, kruvid vahelduseks õiges kohas.

Oi jaa, kestab vähemalt 30 aastat, mitte ei ole esimese suurema vihmaga pikali.


Kui nüüd veel rääkida Sinu Saksamaa kogemusest, siis mulle näib, et mujal on üsna tavaline, et võistluste juures rakendatakse päris palju praktikante. Tundub, et olete selle kombe vist ka TajuRuumis vaikselt elule äratanud. Võib-olla see olekski siinkohal see maagiline märksõna, kuidas bürood saaksid rohkem võistlustest osa võtta?

Jah, koolidelegi oleme omalt poolt märku andnud ja seda mitu aastat raiunud, et büroopraktika osakaalu tuleb õppekavas kindlasti suurendada ning see ei tohi olla vaba valik, vaid kohustus. Kui see aga nii läheb, siis me seisame mingi hetk paratamatult fakti ees, et mis on büroode endi huvi ja võimekus praktikante ette võtta. Ideaalis peaks kõik need protsessid käima käsikäes, et kui tekib rohkem arhitektuurivõistlusi ja sealt kaudu hakkab üha rohkem töid sisse tulema, siis seeläbi võiks kasvada ka büroode nõudlus praktikantide järele. Ja ka praktikandil on võistluste kaudu hea võimalus end proovile panna just ruumi lahendamise osas. Tehnilisi oskusi tuleb sellele muidugi lisaks anda, aga just algajale on selline ideetasandil ruumiga mängimine väga oluline. Ja see on ikkagi arhitektuurivaldkonnas lõpeks nii iidne kultuur, et praktikandid on alati asjaga kuidagi mingil moel seotud. Peab olema ikkagi see meister-sell-õpipoiss struktuur. Kooli poolt pakutu niikuinii on ju väga oluline, aga see peab saama tuge reaalsete situatsioonide lahendamisega. Ja ma loodan, et koolide poolt saab büroopraktika üha rohkemat toetust ainepunktide ja ka stipendiumite osas.


Aga võib-olla lõpetuseks, et mis Sa arvad, mida on TajuRuum kogu võistlemisprotsessist kõige rohkem võitnud? Peale ilmselge ehk auhinnarahade ja projekteerimislepingute.

Kogemust. Eks neid võistlusi korraldatakse ju üldse rohkem väljakutsuvatele situatsioonidele. Tihti keerulisemates olukordades, mis on avalikkuse kõrgendatud tähelepanu all ja suuremate nõudmistega. Seeläbi saab end üha uuesti proovile panna ja võistlusformaat paratamatult ärgitab end ka pidevalt täiendama. Et kui tunnen end nõrgana, siis kas võtan selles valdkonnas meeskonda kellegi lisaks või pean ise end õpetama ja lisa otsima. Igal juhul usun, et võistlemise suur lisandväärtus on, et see sunnib sind elukestvale õppele. Saab ju ka istuda oma mugavustsoonis ja neid odavaid hindu välja võluda, aga ma arvan, et see ei ole jätkusuutlik. Meie avalik ruum on lihtsalt enamat väärt!

Viited

Email again:

Kommenteeri!

Nimi
E-mail
Kommenteeri

Kirjuta siia esimene kommentaar!