Uudised ja artiklid

Urve Sinijärv: kes kujundab maastikke?

Postitas: EMAL | Kuupäev: 10/09/2015

Maastik on meie ühine avalik eluruum. Maastikule inimesed igapäevaselt nii väga ei mõtle, kuid see ümbritseb meid ometi kõikjal ja pidevalt. Maastikul on suur avalikkust ühendav roll, seda nii kultuurilises, ökoloogilises kui sotsiaalses mõttes, kirjutab Keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonna peaspetsialist Urve Sinijärv.

Ääretult tähtis, millise kvaliteediga meie eluruum on. Tavaliselt seostub sõna maastik inimestel esmalt loodusega, kuid lähemalt järele mõeldes ei ole see vaid nii. Ka linna- ja tööstusmaastik on maastik, samamoodi näiteks veekogud. Maastikud võivad olla nii uued kui vanad, looduslikud või inimtekkelised, silmapaistvad või argised. Enamasti on need omadused kombineeritud.

Maastikud peegeldavad meie tegevusi, on pidevas muutumises ja just meie täna tehtavad otsused on need, mis kujundavad homseid maastikke. 

Maastik on niisiis meie elukeskkond tervikuna ja seetõttu peab seda kindlasti vaatlema koos inimesega, kes nagu looduski on samuti keskkonna kujundajaks – kultuurmaastiku autoriks. Maastikud peegeldavad meie tegevusi, on pidevas muutumises ja just meie täna tehtavad otsused on need, mis kujundavad homseid maastikke. Otseselt või kaudselt tegeleb igaüks meist selle ühise avaliku eluruumi kujundamisega.

Juba kasvõi see, millisena inimene ehitab oma kodu või kujundab selle ümbruse, annab panuse maastikupilti. Kuid see toimub samamoodi kohalikul, maakondlikul ja riiklikul tasandil ning mis veel tähtsam – kõigi nende tasandite vahel. Just mitmetasandilisus ja valdkondadeülesus on maastike puhul peamisteks märksõnadeks.

Eesti rahvusmaastike valimine

Kuldne viljapõld. Foto: Eleri Lõhmus/Valgamaalane

Äsja sai algatatud arutelu Eesti rahvusmaastike valimise üle, mis peaksid valitud saama suureks juubeliaastaks 2018. Rahvusmaastikud on sümbolväärtusega alad, kus ilmnevad maa eri osade looduse silmapaistvaimad eripärad, peamiste elatusallikatega seotud maakasutusviisid ja nende mõju maastikupildi kujunemisele. Nende tähtsus peab olema meie rahvuse looduse, kultuuri ja ajaloos üldiselt tunnustatud ning neis ilmnevad ühtaegu meie maastike nii ainulaadsed kui tüüpilised omadused.

Rahvusmaastike väljavalimine on ette nähtud üleriigilises planeeringus Eesti 2030+ ning selleks on kümmekond aastat tagasi tehtud suur eeltöö maakonnaplaneeringutes. Idee on algselt pärit Eesti Looduskaitse Seltsilt 1994. aastast, kuid siis valimiseni veel ei jõutud. Tähtsa sünnipäeva tõttu on nüüd saabunud selleks sobiv aeg.

Samuti on moodustamisel töörühm Eesti liitumiseks Euroopa Maastikukonventsiooniga – olulise raamkokkuleppega, mis keskendub just nimelt maastike kui elukeskkonna kvaliteedi tõstmisele. See on esimene rahvusvaheline kokkulepe, mille otseseks eesmärgiks on edendada maastike kaitset, korraldust ja planeerimist ning sealjuures ei kaldu see ei kultuuri ega looduse poole, vaid käsitleb neid kahte poolust koos. Veel – konventsioon käsitleb kõiki maastikutüüpe: looduslikke, maa-, linna- ja linnalähialasid, nii silmapaistvaid, harilikke kui rikutud maastikke, rakendudes nii maismaale, siseveekogudele kui merealadele. Seega kogu maastikule. Eesti on üks väheseid riike Euroopas, kes sellega seni veel ühinenud ei ole.

Kultuuripärandi hoidmine

Nende kahe suure algatuse pärast on vajalik läbi mõelda, kes, mil viisil ja kuidas saab maastike kvaliteeti edendada. On selge, et sellise kõikehõlmava teemaga tegelemine ei saa olla ainult ühe asutuse või spetsialistide ringi tegevusala, vaid nagu juba eespool öeldud, meie kõigi ühine asi. Toon selle kohta näiteid.

Soeva puisniit. Foto: Henn Soodla/Pärnu Postimees

Rääkides kõigepealt riigi tasandist ja põhjalikumalt Keskkonnaministeeriumist, mida esindan, siis maastike kaitsega tegeleme ennekõike kaitsealadel ning põhirõhk on sealjuures loodusväärtustel. Peamiselt on see suunatud liikidele ja elupaikadele, kuid siiski mitte ainult. Nii rahvusparkides kui osal kaitsealadel nagu näiteks Lahemaal, Otepääl, Karulas, Vooremaal ja mujalgi on üheks omaette eesmärgiks kultuuripärandi hoidmine. See tähendab, et väärtustame seal ka inimese tegevuse jälgi maastikus, olgu selleks siis piirkonnale omane põlluharimisviis või asustusstruktuur kuni kohalike arhitektuursete iseärasusteni välja.

Üheks meie olulisemaks tegevuseks maastike kaitsel võib välja tuua puisniitude, loopealsete, ranna- ja lamminiitude jt pool-looduslike rohumaade hooldamise ja taastamise. Need on olulised oma loodusväärtuste poolest, kuid on tegelikult inimtekkelised ja üldjuhul põllumajandusliku tegevuse tulemus.

Nendega tegelemine on ühtlasi ka otsene pärandmaastike kaitse ja siin on maaomanikel sellele kaasa aitamises eriti suur roll. Just selliste maastike olemasolu ja nende hoidmine on tähtis mitte ainult Eesti, vaid ka Euroopa ja isegi maailma mastaabis. Näiteks puisniidud, mis on hinnatud oma suure liigirikkuse ja ilu poolest, on maastikutüüp, mis kunagi olnud omane peaaegu kogu Euroopale, kuid nüüdseks muutuste tõttu põllumajanduses valdavalt kadunud ning nii ongi Eesti üks väheseid kohti, kus neid rohkem säilinud on, nii et kaalume neid esitada maailmapärandi nimekirja.

Tondilosside lammutamine

Kaudselt oleme maastikupildi kujundamisega seotud ka läbi metsa, maavarade, vee, jäätmete jt valdkondade. Viimaste aastate arengutest rääkides on üheks otseselt maastike kvaliteedi tõstmisele suunatud tegevuseks meie haldusalas KIKist rahastatav nn tondilosside meede, millega lammutatakse maastikke risustavaid hooneid ja rajatisi.

Taolisi tegevusi on veel mitu: näiteks saastunud alade ja veekogude puhastamine, hüljatud turbatootmisalade ja karjääride korrastamine, prügistamise vähendamine, üldine jäätmemajanduse korraldamine jpt. Viimatimainitute puhul tuleb pigem inimtegevuse tagajärgi likvideerida või korrastada, mitte uusi väärtusi luua või vanu säilitada.

Mahajäetud laohoone Nõmmel. Foto: Postimees

Kultuuriministeerium kaitseb ja kujundab maastikke peamiselt arhitektuuri ja kultuuripärandi valdkonna, Siseministeerium planeerimistegevuse ja regionaalpoliitika kaudu, Põllumajandusministeerium läbi kogu oma tegevusvaldkonna, samuti ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, mille haldusalasse kuuluvad sellised nn kõvad tegevused nagu ehitus ja transport. Nende valdkondade arengukavad mõjutavad tegelikult otseselt kõiki maastikuressursse, sh nende ilmet.

Kuid kaudsemalt tegelevad sellega kõik asutused ja organisatsioonid. Ääretult oluline on sealjuures nii maakondlik kui kohalik tasand. Arvatavasti just kohalikel omavalitsustel on kõige suuremad võimalused maastikega seonduvaid tegevusi suunata, kuna sellel tasandil seotakse üksikisikute ja avalikud huvid. Ja just kodanikualgatuse korras tehakse maastike olukorra parandamisel palju ära. Olgu siin näitena toodud kasvõi «Teeme ära» talgud või asumiseltside algatused.

Et igaüks saaks rääkida enda eest ise, oleme algatanud asutuste ja tegevusvaldkondade esindajate toel arutelu maastike rolli ja hetkeolukorra üle. Kes ja kuidas ikkagi kujundab meie ühist avalikku eluruumi? Kui palju saab inimene ise kaasa rääkida ja millisel tasandil? Kuidas elavad Eesti külad ja funktsioneerivad linnad? Kas tuleks kaitsta maastikku inimese eest või inimest maastikus? Kuidas tagada üha suurema sotsiaalmajandusliku surve all olevate kaitsealade kestmine nii, et need ei muutuks museaalideks? Kas ehituspärandit tuleks taastada või lammutada? Need on kõigest mõned küsimused, millele üheskoos vastust otsime.  

Tegemist on sissejuhatava tekstiga Keskkonnaministeeriumi artiklisarjas, mis räägib maastike tähendusest ja funktsioonist.

Postimees

Viited

Email again:

Kommenteeri!

Nimi
E-mail
Kommenteeri

Kirjuta siia esimene kommentaar!