Uudised ja artiklid

Kalle Komissarov: 2012. aasta arhitektuuripreemiad

Postitas: emal | Kuupäev: 01/02/2013

Allikas: Sirp, 31.01.2013

Kalle Komissarov, kulka arhitektuuri sihtkapitali žürii liige

Arhitektuurivaldkonnas võtab tulemusteni jõudmine kuratlikult kaua aega. Viie aastaga maja ehitamine on paras kiirusrekord ning kümne aastaga ideest teostuseni jõuda pole ka teab mis erand. Kulka arhitektuuri sihtkapitali iga-aastased preemiad on pigem mingi perioodi kokkuvõte, ega käi niivõrd selle aasta tulemuste kohta. Kõikide nende tegemistega on algust tehtud juba ammu aega tagasi ja selle taustal tundub mulle, et pole kõige mõistlikum otsida ühist nimetajat 2012. aastal valminud väärikatele objektidele ning saavutustele – kõik nad on erinevad, kõik nad iseloomustavad Eesti ehituskunsti. Ja kõik nad on head, väga head!


Arhitektuuri aastapreemia läks Koko Arhitektidele vesilennukite angaaride ja Tallinna teletorni rekonstrueerimise eest.

Koko ja tema ümber tiirlevad loomingulised satelliidid kannavad endas hulgaliselt tegemislusti ja elusust. Heitumata arhitektuurimaailmas kehtivatest stampidest, katsetavad nad kõige paremas mõttes Eesti arhitektide tasakaalumeelega ja venitavad range põhjamaise maitse piire. Tõsiasi on, et eelmisel aastal suutsid nad oma värske lähenemisega elustada kaks kultuurilooliselt väga olulist suurobjekti: Vesilennukite angaarid ja Tallinna teletorni. Nüüdseks on mõlema hoone prognoositud külastajate arv kahekordselt ületatud ja korraga on meie kõigi teadvuses tagasi need suurepärased arhitektuursed monumendid. Tuled säravad ja inimesed tunglevad ilmast ja kellaajast hoolimata nende uste taga. Mõnegi arhitekti meelest on Koko teinud angaare ja torni rekonstrueerides liigagi palju: arhitektuurikeel on üleliia lärmakas ja visuaalsed võtted kalduvad pigem reklaami kui arhitektuuri valdkonda. Keerukate ajalooliste hoonete rekonstrueerimisel on tehtud siiski tähelepanuväärselt kvaliteetset tööd ja tuleb tunnistada, et elamuskujunduse kontseptsioon on vähemalt nende puhul end õigustanud. Koko arhitektuuribüroo äramärkimine tulenes paljustki sellest, et nad on suutnud ühendada nii paljude loominguliste valdkondade inimeste energia ühise suure panuse nimel.


Arhitektuuri sihtkapitali aastapreemia pälvis arhitektuuribüroo Salto Tallinna ülikooli BFMi õppehoone eest.

BFMi hoone saamislugu on hea näide avaliku arhitektuurivõistluse tulemusel loodud kõrgetasemelisest arhitektuurist. Võistlusest hoone valmimiseni läks ainult neli aastat ning kui lisada siia juurde fakt, et ehitaja pidi masu põhjas pakutud hinnale lõpuks päris palju peale maksma, on tulemus fantastiline. Tallinna ülikooli campus’el pole senini ühtset ruumilist identiteeti ja linnaruumis silmatorkamatu kvartal kasvab lihtsalt sissepoole tihedamaks. Kasvamise loogika on olnud seejuures pragmaatiline ning lähtunud krundi võimalustest ja tükikaupa jaotatavast Euroopa Liidu fondide rahast. Arhitektuurivõistluse ülesanne oli pakkuda nii hoone kui ka kvartali siseruumi lahendused ja võidutöö liitis tegelikult need kaks teemat intrigeerivaks tervikuks. Hoone esikülg on lava, hoovi pikendus maja mahu sees, ning seob selle kaootilise kvartali veidigi ühe ideega. Seest on BMFi hoone ülitihe masinavärk, moodsaima sisseseadega tänapäevane koolimaja. Funktsioonide pakitus annab muidugi tunda suuremate ürituste korral, kui on selgelt näha hajumisruumi puudumine. Seejuures pole maja liialt ära kujundatud: siseruum on jäetud loominguliselt vabaks ja kasutaja saab valida õdusaid töökohti istumisnurkades või -treppidel.


Arhitektuuri sihtkapitali elutööpreemia pälvis prof dr Karl Õiger.

Pikaaegse tulemusliku töö eest nii vastutusrikkas valdkonnas kui (ehitus)inseneriteadus on kulka elutööpreemia vähim, millega saime tunnustada tehnikadoktorit ning TTÜ professorit Karl Õigerit. Silmapaistvate inseneritööde nimekiri on silmapaistvalt pikk, sisaldades Tallinna spordihalli katusekonstruktsioone, Tallinna lennujaama rajamistöid, Estonia teatri renoveerimisprogrammi, Patarei vanglat, linnahalli, mitmeid kirikuid, suurkorstnaid, tuulegeneraatoreid, Tartu laululava rajamist, Tallinna lennusadama angaaride restaureerimistöid jm. Karl Õiger on töötanud eksperdina ja konsultandina rohkem kui tuhandel objektil, sellele lisandub veel pikaajaline tegevus tööstuspärandi kaitsel, mis sel aastal kulmineerus lennusadama angaaride päästmisoperatsiooni eduka finaaliga. Praktilisest tegevusest pole vähemoluline akadeemiline tegevus ja teadustöö, mille käigus on ta avaldanud üle 130 teaduspublikatsiooni eri riikides.


Arhitektuurialase tegevuse preemia  pälvis prof dr Jüri Soolep.

Arhitekt olemine ei tähenda kaugeltki ainult majaplaanide joonistamist. Jüri Soolep on pikaaegse ja tulemusliku tegevusega Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriosakonna dekaanina tõestanud, et ka õpetamine võib olla läbinisti arhitektuurialane tegevus, nagu ka arhitektuurist teaduse tegemine, õppesüsteemi loomine, kooli juhtimine. Kõik see kokku on üks ruumi ja koha mõtestamine. Ühe targa arhitekti loominguline mõte suudab korrastada oma ümbrust ning mõtestada ruumi ja inimeste suhteid selles. Kümmet loengut sisaldavat raamatut on kirjutatud peaaegu kümme aastat, kui võtta alguseks 2003. aastal valminud esimene loengusarja variant. Raamat oleks võinud sisaldada tegelikult 20 või 30 loengut või veel enam, sest kui arvestada, milline vaakum valitseb originaalse eestikeelse ruumi mõtestava teksti osas, siis lasub siinsel kirjaoskajal arhitektil lausa moraalne kohustus see lünk täita. Loodan, et Jüri Soolep leiab aega Umeå ülikooli külalisprofessorina Rootsi tudengite õpetamise kõrval oma loenguid ka edaspidi raamatuks vormistada ning oma originaalset lähenemist arhitektuuriajaloole, teooriale ning arhitektuuri loomisele ka meile vahendada.


Arhitektuuri sihtkapitali sisearhitektuuripreemia pälvis Kaos Arhitektid Tartu ülikooli ajaloomuuseumi varakambri lahenduse eest.

Ajaloomuuseum asub väga väärikas hoones. Sealsamas asus aga üks, ütleme, et mitte nii väärikas ruum, mis oli ümberehituste käigus ehitatud madalaks ja mida hakkisid telliskaared. Muuseumi eesmärk oli kujundada sellest eriline ruum, mis tooks läbinisti nüüdisaegset lähenemist ajaloo eksponeerimisse, kus kujundus pakuks elamuse ja näitus oleks kui etendus. Varakambris on esikohal ese. Siin on välja pandud ülikooli kõige väärtuslikumad varad. Väljapanekut toetab inspireeriv ruum: kuldne ja must värv, läikivad esemed spot-valgustite kiirtes, justkui stalaktiite täis kristallide koobas, taustaks kõlab klassikaline muusika. Seal saab väärika elamuse. Efektne lagi on lihtsa 3D-võttega trianguleeritud ja kurrutatud pind, millest ripuvad klaaskapid – lihtne arvutis mudeldada, aga kuratlikult keeruline valmis teha. Meister Kaarel Narro, kes selle ilu uljalt teha võttis, ei aimanud kaugeltki, kui palju Soome papist laega tegelikult aega läheb. Selline vormimaailm kuulub vist ikka robotite töövaldkonda.


Ära märgiti Tallinna kaubamaja IV korruse Lastemaailma sisearhitektuur, autor Ruumilabor.

Kaubandus- ja äripindade disainile kulka preemiate jaotamisel enamasti tähelepanu ei osutata. Tallinna Kaubamaja Lastemaailma fantaasiast tulvil ruumi puhul tahtsime teha selles reeglis erandi. Esiteks on muidugi loomingulise tegevuse kõrgeks ja madalaks jaotamine lootusetult iganenud vaatenurk. Ja teiseks on oluline märkida tellija usaldust omamaise arhitekti ja disaineri vastu; sisuliselt anti neile luua kaubamärgi visuaalne identiteet. Kaubanduskeskustest on kõikjal saanud arvestatavad vabaajakeskused. Need on üha kindlamalt meie elu lahutamatu osa, tõrjudes kõrvale traditsioonilised sotsiaalse funktsiooniga kohad nagu kirik, klubi või tänavakohvik. Kaubanduskeskus on pidevalt avatud, seal on soe ja turvaline, kõik, mida vaid vajad, on käe-jala juures. Üliharva kohtab aga selles valdkonnas visuaalselt atraktiivset ning kontseptuaalselt terviklikku ruumi, mis oleks nõudlikumale külastajale vähegi talutav. Ruumilaborile osutatud tähelepanu võiks innustada kõiki neid sisearhitekte, kes sellised „madalad” projekteerimisülesanded teha võtavad, nägema oma tööd ühes kvalitatiivses skaalas ühiskonnas seni väärikamaks peetud tüpoloogiatega.


Arhitektuuri sihtkapitali restaureerimis­preemia anti Vilsandi merepäästejaama paadikuuri ja spliti restaureerimise eest arhitektuuribüroole Emil Urbel. Kommenteerib arhitektuuri sihtkapitali esimees Tiit Sild.

Vilsandi on imeline koht. Saar on väike, kuid külalislahkust on siin palju. Saabudes tervitas meid kõigile päeval ja ööl avatud sadamahoone, kus keskmise suurusega pere või sõpruskond saab mugavalt ja tasuta öö veeta. Saare läänepoolses otsas ootasid meid värskelt restaureeritud energiamaja ja paadikuur ehk kunagine päästejaam. Lagunenud ja varisemisohtlik kaitsealune kuur on üles ehitatud tänapäevaseid restaureerimispõhimõtteid silmas pidades ja see ei ole ühe kuuri puhul just tavaline. Uus lisandus on vaid kitsad aknalindid hoone kahel küljel (need saab talvetormide eest luukidega sulgeda ning emilurbellik valge kast kuuri sees, mis jaotab siseruumi mõnusasti tsoonideks. Kasti katusel saab magada, selle külgedele on monteeritud köök ja elutuppa avanev kaminahi. Elutuppa? Esimesest pilgust on selge, et aasta läbi siin kuuris elada muidugi ei saa: kuurile kohaselt on talad-postid seestpoolt näha, soojustus puudub ja seinad on kaetud vaid õhukese laudisega. Ööd veeta, pidu pidada või tormi vaadelda saab siin aga küll.


Maastikuarhitektuuri preemia pälvis Eesti Maastikuarhitektide Liit.

Maastikuarhitektide liit pälvis tunnustuse rahvusvahelise maastikuarhitektuuri kongressi „Märka tühimikku. Uue ajastu maastikud”  („Mind the gap. Landscapes for the new Era”) kõrgetasemelise läbiviimise eest ja maastikuarhitektuuri edendamise eest nii Eestis kui välismaal.

Kongressi peakorraldaja Bruno Marquese sõnul on see kongress tähtis eelkõige sellepärast, et Eestis peeti nii mastaapne rahvusvaheline erialane konverents esmakordselt. Sellest võttis osa mitusada inimest 35 riigist üle maailma, peale Euroopa oli neid ka Hiinast, Koreast, USAst ja Uus-Meremaalt. Märkimisväärseks võib pidada ka seda, et suurem osa osalejatest olid välismaalased (Eestis toimuvate rahvusvaheliste konverentside puhul kipub sageli olema teisipidi).

Kongressi eesmärk oli tuua muutusi meie mõtteviisi ja rõhutada maastikuarhitekti rolli mõistmaks inimese ja maastiku vahelisi suhteid, mõelda selle üle, kuidas käsitleda ja luua uut kvaliteetset ruumi (maastikku) ning kuidas parandada meie elukeskkonda, defineerida ja analüüsida tänaseid eluviise.

Bruno Marquese sõnul sai ettevõtmine erialaringkonnast palju positiivset tagasisidet ning see on ilmselt ka kõige parem kiitus, kui tunnustus tuleb oma kolleegidelt! Maastikuarhitektide liit tahtis Eestisse tuua rahvusvahelise ürituse koos tuntud peaesinejatega ning pakkuda paljudele väliskolleegidele põhjuse siia tulla. See ka õnnestus.


Viited

Email again:

Kommenteeri!

Nimi
E-mail
Kommenteeri

Kirjuta siia esimene kommentaar!