Uudised ja artiklid

Intervjuu liidu esimehe Kristiina Kupperiga

Postitas: EMAL | Kuupäev: 17/03/2017

Linnahaljastus ei ole vaid garneering

Kristiina Kupper: „Me oleme tunde mõelnud, kuidas tuua haljastus tähelepanu alla. Ma loodan, et see ei muutu oluliseks alles siis, kui parke ja haljastuid enam ei ole.“

MERLE KARRO-KALBERG


Kristiina Kupper on maastikuarhitektide liidu juhatuse esimees ja Tallinna maastikuarhitektina töötanud 2012. aastast. Tallinna tuli ta Pärnust, kus oli pidanud linnaaedniku ametit. Räägime seekord värskest linna linnaaednike leidmise üleskutsest, Tallinna haljastusest ja maastikuarhitektuurist.


Veel mõni aasta tagasi tegelesid linnaaiandusega vaid mõned üksikud „hullud“ aktivistid. Selle aasta märtsi alguses teatas Tallinna keskkonnaamet, et otsib linnaaednikke. Veebis on interaktiivne kaart, kuhu kõik aiandushuvilised saavad endast teada anda ning ära märkida, kuhu nende meelest võiks koostöös linnaga aiamaa rajada. Mil määral tuleneb see üleskutse rohujuuretasandi nõudlusest, mil määral linnaplaneerimise poliitikast?

Nii ja naa. Linnas on omale toidupoolise kasvatamine tore tegevus. Sellele on vaja lihtsalt leida õige koht ja mõelda, kuidas tagada aednike turvalisus, et nende saagi kallal ei vandaalitsetaks. Seda mõtet oleme ammu mõlgutanud ja seni on see laagerdunud. Praegune initsiatiiv on tugevalt seotud rohujuuretasandiga. Nimelt korraldas linn 2015. aastal konkursi „Tallinna innovaatiliste lahenduste teekaart“. Ühe auhinna pälvis maastikuarhitekt Liis Pihl ideega „Linnapõllumajandus Tallinnas“, kus ta käsitleb avalike alade haldamist ja tühjade kruntide kasutusele võtmist linnaaiana. Meie ülesandeks jäi välja mõelda, mismoodi seda kõige paremini teostada.

Pärnus kestis viis suve järjest linnalehmade projekt, mille toel karjatati mereäärsel looduskaitsealusel niidul veiseid, et taastada pilliroogu kasvanud maastik ning tutvustada kaitseala. Olin kaua olnud Pärnu linnaaednik ning esimesena pakkusingi, et midagi samasugust võiks teha ka Tallinnas, täpsemalt Paljassaares. Ma pole näinud ühegi teise uudise nii kiiret levimist. Pool tundi pärast idee kinnitamist linnavalitsuse istungil helistati mulle, avaldati toetust ja tunti huvi. Pärnu näitel võib tõdeda, et veiste linnamaastikku toomine on olnud edukas nii keskkonnahariduse poolest, kuid väga tõhus ka rannaala maastiku kujundamisel. Esimestel aastatel ei pidanudki veised pilliroogu sööma, sest lasteaiarühmad käisid neid toitmas. Loodame, et ka Paljassaares on lehmad populaarsed. Mitu loomapidajat ongi juba oma loomi karjatamiseks pakkunud.

Kristiina Kupper: „Tallinnas võtavad muutused lihtsalt rohkem aega. Vahepealset aega ei saa kahjuks olematuks teha.“

Urmas Luik / Pärnu Postimees / Scanpix

See on siis loomakasvatuse pool. Edasi pidasime aru, mida taimekasvatuses ette võtta. Projekti „Lilleline linnaosa“ raames olime 2013. aastal pakkunud Lasnamäe korteriühistutele peenrakujundust ja suvelilletaimi. Juuni alguses jagasime taimed välja ja augustis käisime vaatamas, kuidas projekt välja kukkus. Üllatusime: 20 korteriühistut olid disainist kinni pidanud ja peenrad olid väga hästi hooldatud. Sealt koorus mõte katsetada linnaaianduses esialgu istutuskastidega: anname omalt poolt kastid ja mulla ning korteriühistud valivad ise, mida kasvatada. Teine plaan, suure kogukonnaaia projekt, on pikemaajalisem, seda hakkame sel aastal alles ette valmistama: otsime koostööalti kogukonna, kes aia eest hoolitseb, ning ühtlasi ka teadusasutuse, kes kavandatavat aeda nõuga toetab.

2008. aastal katsetas Linnalabor „Söödav linna“ projektiga katuseaiandust ja linnas aedvilja kasvatamist. Muu hulgas mõõdeti linnas kasvatatud toidu keemilist koostist ning selgus, et näiteks petersell on väga vastuvõtlik heitgaasidele ning tiheda liiklusega tänava ääres – toonane katselapp asus kunstiakadeemia vana hoone katusel –, ei tohiks seda maitsetaime söögiks kasvatada. Et selliseid ohte vältida, soovime praegusesse linnaaianduse projekti juba eos kaasata teadusasutuse, kes aitab välja mõelda, mida peab jälgima, mis andmeid mõõta ja kuidas koguda. Lõpuks saame andmebaasi, mis on edaspidistele aednikele abiks.

Kaardirakendus avati 2. märtsil ja juba praegu on meile laekunud üle kahesaja ettepaneku. Aiandushuviline saab endast teada anda end kaardile märkides, ära võib märkida ka võimaliku aia, parim variant on loomulikult see, kui antakse endast teada ja pakutakse välja ka aia asukoht. Soov on, et aiasaadusi kasvatataks mahedalt, uurida võiks kohvipaksu kasutamist aianduses ja vermikompostimist.


Sellisest võimalusest on seniajani puudust tuntud, kuigi linnaaiandusse suhtutakse ka skeptiliselt, sest üldiselt on eestlastel kusagil maakodu, kus näpud mulda pista.

Tabasime vist naelapea pihta tõesti. Hiinlastel on üks hea vanasõna: „Tahad olla ühe päeva õnnelik, joo ennast purju. Tahad olla nädala õnnelik, abiellu. Tahad olla õnnelik elu lõpuni, hakka aednikuks.“ Taime kasvamist vaadata ja oma kätega midagi ära teha annab hea tunde.

Meil on käimas projekt „Laste ja noorte lillepidu“. Eelmisel aastal valisime projektialaks Sõpruse puiestee. See on seotud meie rohelise pealinna taotlusega. Otsustasime muuta linna tuiksooned elurikkamaks. Sõpruse puiestee sõiduradadevaheline muruala oli enne elurikkuse mõttes kõrb, eelmisel aastal istutasime sinna lastega 3500 ruutmeetrit püsililli ja roose. Selgus, et nii mõnigi tegi käe mullaseks esimest korda elus.

Maal jääb vanaemasid ilmselt aina vähemaks ja suvekodude ümbrus on ju ka tihtipeale ainult muruplats.

Sel aastal korraldame istutamise aktsiooni Laagna teel. Jäänud on siis veel Paldiski maantee ja Pirita tee. Sellel on ka tugev keskkonnahariduslik mõju, sest istutame taimi ju koos koolilastega.


Püüdlustest hoolimata on Tallinna haljastuse üldpilt ikkagi ühetaoline ja monotoonne: palju on tühje murualasid, paljud pargid on lagedad, seal pole intiimset mõõdet, puuduvad põõsarinne, püsililled. Kuidas mitmekesistada Tallinna haljasalasid?

Eelmisel aastal alustasime linna haljastute hooldusintensiivsuse määramisega. Oleme käinud läbi kõik linnaosad, pea kõik haljasalad ja hoovid. Tallinn suudab hooldada ligikaudu poolt haljasaladest. Ehk siis see teine pool on hoolduseta ning tänu sellele küllaltki rikkaliku taimestiku ja loomastikuga. Hooldusintensiivsuse määramisel võtsime arvesse, et rohkem peaks hooldama linnakeskuse haljasalasid ja selliseid paiku, kus käib rohkem inimesi. Seega peaks haljasalade hooldus olema mõtestatud.

Kui me midagi rekonstrueerime, siis eeldame, et projekteeritaks looduslikult reguleeruvaid kooslusi, mitte selliseid, mis nõuavad intensiivset hooldust. Tihtilugu, eriti eurotoetuste kasutamise puhul, tahetakse teha hüper-superlahendus ja siis kahe aasta pärast ei näe ehitatud park enam nii hea välja, sest raha hooldustöödeks napib.

1970. ja 1980. aastatel raiuti parkides põõsarinne välja, sest kardeti põõsastes varitsevaid kurjategijaid. Just seetõttu on meie pargid hõredad ja paistavad läbi. Püüame nii teha, et hubasust loovat põõsarinnet oleks parkides rohkem. Tallinnas võtavad muudatused lihtsalt rohkem aega. Vahepealset aega ei saa kahjuks olematuks teha.

Mulle meeldib pigem looduslähedane käsitus kui viimse piirini hästi hooldatud ala, kuid eks igal asjal ole oma koht. Kadrioru lilleaed peab kindlasti hoolitsetud välja nägema. Küsimus on ka selles, kas haljasala näeb välja hooldamata ja lohakas või ta ongi äge just selle pärast, et ta on isetekkeline. Kõnnumaad on väga ilusad, kuid nendega on maastikuarhitektuurilises mõttes midagi raske ette võtta, sest iga kaevamine või niitmine võib seal loodusliku koosluse lõhkuda.


Linnakeskkonna loomises osalevad keskkonnaamet, peaarhitekti büroo ja kommunaalamet. Mil määral takerduvad otsused ja lahendused ametite eri põhimõtete taha? Puud, tänavad ja majad ei mahugi kõik koos ju lahedalt linna ära.

Meil on päris hea koostöö. Helistame omavahel tihti ja püüame leida parima lahenduse. Eks asfaldi maha laotamise surve on muidugi laialdaselt levinud, aga ka see mõttemaailm on hakanud muutuma. Me püüame leida lahenduse, et puud koos maa-aluste kaablite ja torudega tänavale ära mahuks, et puud säiliksid.

Haljastus on tõesti mitme peremehega objekt ja kui ühel asjal on mitu peremeest, siis ikka kipub köis lohisema minema. Koostöö on siiski palju paremaks läinud.


Mainisid ennist Tallinna soovi saada Euroopa roheliseks pealinnaks. See plaan on saanud päris palju kriitikat. Heidetakse ette, et kestlikku mõtteviisi väljendab see soov väga vähe. Paljugi kavandatavast, näiteks Reidi tee, ei kanna üldse kestlikkuse ja keskkonnasäästu ideed. Kuidas sa neid kitsaskohti linnavalituse poolt näed?

Mul on väga hea meel, et rohelise pealinna taotlusest on pea terve Eesti kuulnud ja sellega on keskkond tähelepanu saanud, sest tihtipeale on haljastus projektide juures vaid garneering, mis tuleb keskkonnaameti nõudmisel kavandada ja välja ehitada. Rohelise pealinna taotluse kirjutamine oli hea võimalus praegust keskkonnaseisundit auditeerida ja teiste linnadega võrrelda. Loomulikult me näeme, mis on meie kitsaskohad, aga näeme ka seda, mis on meie tugevus, mida saab teistele näidata. Kindlasti mängib praeguse olukorra tekkimises oma osa see, et aastakümneid ei olnud meil võimalik suuri uhkeid autosid soetada ning võimaluse tekkimisel tuli see puudujääk tasa teha – nüüd tahame nendega laiadel teedel sõita.

Kui teised Euroopa linnad kavandavad katuse- ja vertikaalhaljastust, et linnas mingitki rohelust oleks, siis meil pole seda nii ulatuslikult vaja teha, sest linnas on säilinud palju looduslikke alasid, kuid ka parandamise kohti on kõvasti. Näiteks peaksime mõtlema selle peale, kuidas sademevett haljasaladel setitada, mitte seda torusse ja veepuhastusjaama juhtida. Parkimisalad tuleks liigendada, et ära hoida soojasaarte tekkimine.

Üle kümne protsendi Tallinnast on looduskaitseliselt väärtuslik. Juba Tallinna maastik on väga mitmekesine: siin on metsi ja rabasid, klint ja meri. Aegna saarel või Paljassaare poolsaarel ei adu ju tegelikult üldse, et linn on lähedal. Aegna saar asub lausa kesklinna linnaosas!

Koos nende alade avamisega peaksime tähelepanu pöörama sellele, et külastatavuse suurenemine loodusväärtusi kahjustama ei hakkaks. Alguses mainitud linnalehmade projekt on kindlasti üks selline, mis toob ka Paljassaare linlaste mentaalsele kaardile.

Me oleme tunde mõelnud, kuidas keskendada tähelepanu haljastusele. Ma loodan, et haljastus ei muutu oluliseks alles siis, kui seda enam ei ole.


Allikas: Sirp http://www.sirp.ee/s1-artiklid/arhitektuur/linnahaljastus-ei-ole-vaid-garneering/

Viited

Email again:

Kommenteeri!

Nimi
E-mail
Kommenteeri

Kirjuta siia esimene kommentaar!