Uudised ja artiklid

Hullumeelne pilk silmis silmapiiri poole. Intervjuu AB Artes Terrae maastikuarhitekti Sulev Nurmega

Postitas: EMAL | Kuupäev: 02/06/2017

Minea Kaplinski


Sa oled läbi aastate palju reisinud ja paljudes kohtades käinud. Kui nüüd mõtled takkajärge neile käikudele ja oma tööle, siis kas ja kui palju selline maailma avastamine sinu käekirja on mõjutanud?

Eks ta ikka on, kuigi alati ei pane seda mõju kohe tähelegi. Paljuski on reisimine nagu muusika kuulamine, et ega sa ei tea, millal see taas pähe tuleb või millega assotsieerub, aga need seosed tekivad ja mõjutavad. Lisaks muidugi see, et kui lähed teise keskkonda ja lülitad end hetkeks välja, siis pea töötab omasoodu edasi, alateadvusega.


Ilmselt abiks seegi, et reisides saad end korraks tööst lahti lõigata, öelda kõigile klientidele, et mind ei ole?

Jah, me nüüd ju olimegi kogu Artesega ära. Mingi murelik klient täna helistas, et oli proovinud meid  nädal aega kätte saada, aga keegi toru ei võtnud – mis toimub?!


Kuidas Sinu reisimine kujunenud on – kas satud igas sihtkohas teadlikult mõnd erialast kohta vaatama?

Eks viimaste reiside sihtkohavalikud on olnud juba väga teadlikud, aga kui me alguses üldse käima hakkasime, oli ennekõike lihtsalt hirmus tahtmine minna. Isegi mitte tingimata erialareisile, vaid lihtsat kuhugi, nii et siis võtsidki ette näiteks Hispaania või Analuusia. Sõitsid Cordobasse kohale ja siis hakkasid vaatama, et mida seal näha on. Nii palju teadsid, et Cordoba katedraalis peab ära käima, aga kõik muu tuli juba kohapeal.  Mul on muidugi lihtsalt ka väga head sõbrad olnud, nii et isegi kui õhtu kisub vindiseks või muidu väsinuks, siis hommikul alustame ikka kokkulepitud ajal Esterno katedraaliga...


Mis Sa arvad, kas maastikuarhitektiks, või ka ajaloolaseks, filosoofiks, arheoloogiks on üldse võimalik õppida ilma selleta, et käia koha peal ja vanu kultuure elusuuruses üle vaadata?

Kindlasti mitte. Ma olen tihti tagasi mõelnud sellele, et meie õppisime omal ajal neid Euroopa suuri parke pähe just nii, et lihtsalt lugesime kirjeldusi ja pidime kontrolltöös neid omakorda ümber jutustama. Ja see tundus juba toona niivõrd jabur! Mulle sattus, et pidin kirjutama Versailles’st ja  Petit-Trianonist… ma isegi ei kujutanud ette, mis see selline on. See, mis kujutluspilt mu peas sel hetkel tekkis, oli ikka päris Versailles’t väga erinev.


Et siis ehmatas, kui päriselt nägid?

See mastaap tõesti ehmatas. Sa loed, et mingi asi on kilomeeter pikk, aga selle päriselus nägemine on ikka midagi hoopis muud.



Forda​. Foto: Sulev Nurme


Kas soov mitte oma kunagiste õppejõudude vigu korrata, on ka põhjus, miks Sa ise oled püüdnud tudengeid ikka ekspeditsioonidele kaasa võtta?

Osati ehk tõesti, aga eks need ekspeditsioonid, mis tudengitega läbi käidud, on alguse saanud ikka esmalt sellest, et mul endal on olnud tahtmine kuhugi tagasi minna või midagi avastada. Ma olen seda meelt, et tuim päheõppimine on mõttetus, asju tuleb teha ikka käsitsi ja koha peal tajuda. Üks asi on teooria, aga kui sellest midagi ei kinnistu, on asjast vähe kasu. Reisimisega vähemalt see pilt, mis sa koha peal näed – see jääb. Samamoodi skitsimisega, et need kohad, kus sa selle aja leiad, et maha istuda ja joonistada, need jäävad.


Kas Sa oma rännakute algusaegadel ka skitsimisega tegelesid?

Ma olen vaadanud neid vanu reisipäevikuid, mida kunagi sai käsitsi tehtud ja tegelikult neid kritseldusi on siin ja seal. Selliseid emotsioone, mägesid, vaateid või siis kellegi nägu, õlleklaas, puuleht. Aga midagi väga süstemaatilist muidugi mitte.


Vanasti kirjutasid Sa kohe käsitsi oma reisimuljeid üles, nüüd läheb kõik reeglina arvutisse. Mis Sa arvad, kas tagasivaated reisidele on sellega seoses kuidagi oluliselt ka muutunud?

Ikka on. Kui sa teed tagantjärgi oma reisikirja, siis sa juba filtreerid. Ma just kirjutasin ümber seda, kui me abikaasaga käisime jalgratastega ’96 aastal Ungaris. Tuleb muidugi öelda, et mõnes kohas on kirja saanud paras ebaoluline joga, nagu et kust sai odavat õlut, odavat süüa, mis täpselt katki läksid, millist konvervi parasjagu sõime. Aga see ongi see ehe emotsioon! Kui vanasti autoreisidel käisime, siis igaüks kes tahtis, sai jooksvalt kirjutada ja sellist filtreerimata ühisloomingut on jube hea lugeda. Tagantjärgi märksõnade järgi muljeid kirja pannes proovid ikka kuidagi süsteemselt asjale läheneda. Need vanad reisikirjad on seepärast rohkem sellised elusad ja mõnusa anarhilise maiguga.


Sa käid palju ja reeglina on reisid ikka ju meeldejäävad ja ägedad. Kas Eestisse tagasi jõudmine on Sinu jaoks pigem pettumus või kergendus?

See on olnud nii ja naa. Matkadel on küll, et kui lõpuks saad kodus duši alla, siis on ikka õudselt hea. Aga reisidest lõppeb mõni väga õigel ajal, mõni liiga  vara ja mõni võiks palju varem otsa saada. Sõltub alati seltskonnast ja sihtkohast. Kui sai Nizzas maalimas käidud, siis see kant ammendas end küll üsna kiiresti. Samamoodi Sri Lanka reis sai täpselt õigel ajal otsa, sest see kuumus muutus ikka juba üsna talumatuks. Sloveenia, mis oli üks elu parimaid reise üldse, oleks jällegi võinud palju pikem olla. See käik oli täis selliseid natuke juhuslikke eksprompt olukordi, stiilis, et kuskil Mariboris tantsisime keskplatsil jenkat, sest parasjagu tekkis selline hetk. Püreneede kirikuekspeditsiooniga sama lugu, sest seal olime Juhan Maistega ja temaga on alati super koos reisida. Iga hetk, kui temaga räägid, loksub taas mingi kild maailmast paika.


Mis Sa arvad, mis on need mõned kohad, kus iga endast lugupidav maastikuarhitekt peaks ära käima?

See pole küll maastikuarhitektuuriga otseselt seotud, aga võib-olla Firenze. Versailles kindlasti, see on lihtsalt niivõrd segane ja jabur. Ja siis Inglismaal mõnes inglise pargis. Aga tegelikult võib käia ikkagi ükskõik kus. Maastikuarhitektuur, maastik ongi see; kas sa vaatad maja, tänavat, põldu, vahet ei ole – see kõik on põnev. See ruum, see emotsioon on igal juhul teistmoodi ja kui koduses Eestis, igal juhul rikastab.


Aga kas näiteks on oluline vaadata ka Euroopast väljapoole?

Kindlasti on, aga sinna pole ma isegi jõudnud. Araabias natuke olen käinud, aga päris Pärsiasse, Iraani pole sattunud. Hiinas ka pole käinud. Aga peaks minema kas või selle pärast, et asjad perspektiivi läheksid. Kui ma kas või Aafrika peale mõtlen, siis pärast seda sain ma aru, et ma elame ikka jube hästi. Või siis Emiraatides, kus kõik on esmapilgul superhüper, aga tegelikult tajud, millise harjumatu pitseri see kultuur sulle peale paneb ja kuidas nende jaoks eurooplase mõttemaailm on kerget öeldes kentsakas. Kindlasti on oluline minna igale poole, kuhu hing ihaldab. Ja , taevas küll, ega reisima ei pea sellepärast, et maastikuarhitektuuri teha; reisida on vaja sellepärast, et seda on reisijale eneseks olemiseks vaja.  Igaüks ei ole ju ka reisija.


Kus Sa Eestis kõige parema meelega käid, kui kuhugi põgeneda tahad?

Oi, põgeneks Saaremaale Harilaidu. Nüüd Keskkonnaamet rikkus selle küll natuke ära ja raius kogu vene ajal istutatud metsa maha – ikkagi konnade kaitseala. Enne oli nii, et läksid kümmekond kilomeetrit läbi metsa, jõudsid klibusesse preeriasse, mille lõppu tähistas see natuke viltune tuletorn vee sees. Kogu maastik ümberringi on seal selline lahe kõnnumaa. Aga ikkagi on seal ka praegu väga mõnus – ja õnneks osa metsa ikkagi on alles.


Aga kuhu Sa mujal maailmas alati silmagi pilgutamata tagasi läheksid?

Brüggesse. Pariisi. Firenzesse tahaks minna. Ikka on neid kohti. Saksamaale, Berliini jällegi väga ei viitsiks minna. Või samas, kui võimalus tekiks, siis ikka läheks, aga see ilmselt pole see listi esimeste kohtade seas. Võib vist aga öelda, et siiamaani nii hirmsat kogemust pole kuskilt saanud, et kohe üldse ei oleks nõus tagasi minema. Isegi Mauretaaniasse läheks, kui saaks, kuigi see on täpselt see koht, kus saad aru, miks valge inimene Aafrikasse sattudes esimese kümne minutiga šoki saab.


On Sul ka seda ette tulnud, et kuskil on olnud väga lahe reis, väga lahe kogemus ja oled läinud tagasi sama tunnet otsima, aga oled natuke nagu pettunud?

Jaa on küll, Sagrada Familiaga juhtus näiteks nii. Esimest korda kui läksime, siis sadas, inimesi polnud ja mu sõber laskus seal ees põlvini, tõstis käed üles ja õhkas. Ja kogu see kirik tundus niivõrd lahe, sest tema oli sellest nii pöördes. Kui nüüd käisime, siis jah… on küll. Endiselt on kraanad ümber, hästi palju turiste, aga kuidagi ei olnud nagu päris see. Londoniga sama moodi, et mälestus oli nagu millestki muust. Otsest väga hirmsat pettumust samas ei ole olnud. Versailles’ga ainult nii palju, et kui ma seal vanima tütrega kahekesi käisin, siis keegi kunstnik oli Apollo purskkaevu taha teinud mingi hirmsa punase monstrumi. See oli küll selline hetk, et saad ju aru et see on installatsioon ja ajutine, aga no miks ta just seal pidi olema…


Viimati käisidki nüüd Cornwallis. Kust mõte seda Inglismaa nurka avastama minna?

Alati peab reisi planeerides olema mingi asi, mis kuidagi kõnetab. Cornwallis olid selleks kohalikud kiviaja inimesed, kellel polnud millegi pärast midagi muud teha, kui järjest kolmetonniseid kive püsti ajada. Lisaks, et tegu on kuningas Arturi maakonnaga, kus asub tema kants Tintagel. Ja lõpuks tahtsin üle vaadata ka Edeni projekti ning mõned pargid.  Suurimaks elamuseks kujunes lõpuks aga Cornwalli maastik ja olustik. Teed kõik no nii kaks meetrit laiad, kahel pool kõrged hekid, mille vahel sõidavad traktorid ja kombainid. Ja muidugi lambad… Kui ma esimest kord kunagi Juhani (Maistega, toim.) juhitud inglise pargitripil Inglismaal käisin, siis juba toona vaatasin, et sealne maastik ongi kõik nagu üks suur aed: hekid, mille vahel lambad on muru kenasti madalaks söönud... Cornwallist aga veel, et muidugi on seal hea siider, nad ise peavad end siidrimaaks. Ja muuseas, poolel teel on Dartmoori soo… Baskerville’ide koera kant.



Lizard Point.​ Foto: Sulev Nurme  


Oli see Baskerville’ide maastik selline, nagu Sherlock Holmes’ist ette kujutasid?

Ega hekkide vahelt väga avaraid vaateid ei näe, aga seal loos on kirjutatud, et on vihmane ja kõle tühi maastik, kaljurünkad ja kuskil seal nende vahel on kiviaja inimese pesa. Päikesepaistes nii masendav see kant küll ei tundunud. Sealsamas kandis käisime ühes roomaaegses külas, hiiglaslikest kividest laotud müüridega tühermaal, nii et Doyle inspiratsioonist saad aru küll. Kive oli Cornwallis muidugi üldse nii palju, et me mõned kohad vaatasime üle, aga lõpuks keelasid reisikaaslased ära, et aitab. Land’s End’is näiteks on keegi millegi pärast lõputult püstiseid kive ritta pannud, nii et nad lähevad silmapiirini välja. Ja mulle see väga meeldis! Nende kividega on lisaks see, et isegi kui loed midagi nende ajaloost, ega sa tegelikult targemaks ei saa. Miks nad vajalikud olid, miks nad tehti – keegi täpselt ei tea. Pakutakse üht, teist, kolmandat, lõpuks kehitatakse õlgu ja öeldakse, et eks ta ilmselt mingi kultusobjekt oli. Osade kohta on muidugi teada, et pole kultus, vaid hoopis postide alused, koldekohad vms. Midagi sellist hästi argist.


Arheoloogide seas on minu teada selliseks omavaheliseks naljaks, et kui midagi välja kaevatakse, millele ei osata seletust anda, siis rehmatakse käega ja öeldakse, et ju ta kultus oli. Nii et seda tulebki vist veidi skepsisega võtta. Ega need inimesed nüüd nii lõputult palju kultust ka pole teinud kogu aeg. Aga kultusest rääkides… kas Stonehenge’i ka jõudsite?

Jõudsime, aga sinna päris sisse me tegelikult ei saanud. Ja võib-olla hea ongi, sest nad on ehitanud sinna suure külastuskeskuse, mis asub ringist endast kilomeetri kaugusel. Sealt oleks siis pidanud pikalt kõndima, ilm oli Inglismaale kohaselt parasjagu külm ja vastik. Nii sõitsime tegelikult mingit põlluvaheteed pidi ja saime Stonehenge’ile palju lähemale. Seal ta siis oli, keset lambapõldu. Teisel pool oli suur seakarjamaa, milletaolist ma veel enne pole näinud. Aga see oli see Stonehenge’i keskkond, ümberringi sead, lambad. Mingit väga suurt emotsiooni seal küll ei tekkinud, sinna tingimata isegi tagasi minna ei tahaks.


Lanyon Quoit.​ Foto: Sulev Nurme

Kas Cornwallis tegite ka objektide juures ettekandeid?

Ei teinud. Mõte algselt oli, aga lõpuks jõudsin ainult nii palju ette valmistada, et ühel õhtul kopisin vikipeediast materjalid kokku, ilma et oleks jõudud neid läbigi lugeda. Ööbimised olid paika pandud, aga edasi vaatasime tegelikult juba jooksvalt. Välja oli valitud vaat et 50 kohta, nii et päris kõikidesse ei jõudnud ja ei jaksanud ja tegelikult ei plaaninudki. Viimased poolteist päeva olime üldse Londonis, kust tegelikult kujunes kõige suuremaks elamuseks hoopis Camdeni kant.

Kuhu siis järgmiseks?

Üks mõte on Gruusiasse minna. Armeeniasse. Peas on natuke veel ka Nepaali idee või Loode-Hispaania. Usun, et super reisi saaks ka Provance’i ringreisist või Bretagne'st. Seal on ka kõike. Mitte ehk midagi väga maailmakuulsat, aga kindlasti palju ägedat. Eks näe.

Viited

Email again:

Kommenteeri!

Nimi
E-mail
Kommenteeri

Kirjuta siia esimene kommentaar!