Uudised ja artiklid

Heiki Pärdi, Elo Lutsepp: külamaastikud kui meie kultuuri- ja looduspärandi osa

Postitas: EMAL | Kuupäev: 09/11/2015

7. november 2015 Postimees

Heiki Pärdi Eesti Vabaõhumuuseumi teadusdirektor,  

Elo Lutsepp Eesti Vabaõhumuuseumi Maa-arhitektuuri keskuse juhataja Foto: Parikas. EVM

Tänavune looduskaitsekuu oli pühendatud meie väärtuslikele maastikele ning kahtlemata kuuluvad selliste hulka ka Eesti külamaastikud, kirjutavad Eesti Vabaõhumuuseumi teadusdirektor Heiki Pärdi ja Vabaõhumuuseumi Maa-arhitektuuri keskuse juhataja Elo Lutsepp.

Eesti maastikke on kujundanud meie põlised põhielatusalad – põlluharimine ja karjakasvatus. Mitmekümne tuhande vana talu kõrval vormisid Eesti maaelu ja maastikke tugevasti ka rohkem kui tuhat mõisa. 19. ja 20. sajandil muutsid meie maastikke ning eriti tugevasti külavorme mitu majandus- ja maareformi.

Kõigepealt ostsid talumehed 19. sajandi teisel poolel endale mõisa käest välja tuhanded talud. Sellega koos liideti talude maad kokku üheks tervikuks (nn kruntimine). Tuhanded Põhja- ja Kesk-Eesti talud pidid asuma ümber oma maade keskele külast väljas. Senine asutuspilt ja maastik muutus tublisti, sest vanad tihedad sumbkülad hajusid laiali. Viimaseid leidus Eestis kõige rohkem seal, kus kõige varem olid hakatud tegelema paikse maaviljelusega – Põhja- ja Lääne-Eestis ning saartel. Saaremaal ja Muhumaal, kus kruntimine jäi peaaegu tegemata, on enamus vanu sumbkülasid säilinud üpris muistsel kujul.

Suuremalt jaolt olid meie vanad külamaastikud väga vaheldusrikkad ja «laigulised», sest kõik meie põliskülad on üpris vaba ja korrapäratu kavatisega ning mõõtudelt enamasti väheldased.

Saja aasta eest olid külamaastikud läbipaistvad, aga mitte tühjad, sest nägemisulatuses paiknes peaaegu alati külasid ja talusid ning mõisasüdameid. Talude väikesed põllulapid vaheldusid suurte mõisapõldudega, karjamaad ja heinamaad olid segiläbi lepikute ja metsasaludega ning ikka ja jälle taluõued – harvemini või tihedamalt koos.

Põhja-Eesti põliseil maaviljelusaladel ümbritsesid tihedaid sumbkülasid paekivitaradega piiratud põllud, mille vahel looklesid teed ja rajad.

Foto: Parikas. EVM

Lõuna-Eesti kuplite vahel oli maastik aga suletum ja vaheldusrikkam ning sellepärast oli ka asustuspilt teistsugune. Siin paiknesid talud üksteisest eemal, hajusalt või olid liitunud õige pisikesteks küladeks. Lõuna-Eestile iseloomulikku hajali taludega asustuspilti esindab suurepäraselt endisaegne Sangaste maastik.

Foto: E. Wittoff 1921. ERM

Lääne-Eesti ja saarte madalad rannamaad olid sootuks lagedad ja vaesed, aga siingi karjatati loomi ning koguti neile talvesööta.

Foto: Parikas. EVM

Tihekülades olid kõigi talude põllud enne maade kruntimist jagatud mitmekümneks pisikeseks tükiks, mis paiknesid läbisegi teiste talude põllulappide või -siiludega. Selline segane ja harimise seisukohalt ebamugav maadejaotus oli kujunenud aastasadade jooksul välja sellepärast, et kõigi talude maad oleksid võimalikult ühesuguse headusega.

Vooremaa maastik Laiusel. Foto Parikas. EVM

Külamaastik oli praegusega võrreldes palju avatum ja «paljam». Tänapäeval katab Laiuse voore nõlvu männi noorendik ja pildil esiplaanile jäänud heina- ja karjamaad on sootuks metsa kasvanud.

20. sajandi esimesse poolde jäi aga teine, väga suuri muutusi põhjustanud ettevõtmine  –  mõisamaade jagamine 1920. aastail väikesteks asunikutaludeks. Endistele mõisapõldudele rajati mitukümmend tuhat uut, võrdlemisi hajusalt paiknevat talundit. Lisaks hariti järgmisel kümnendil riigi eestvõttel ja abiga üles kümneid tuhandeid hektareid soo-uudismaid, kuhu loodi ligi sada uudisasundust umbes 4000 talundiga.

Foto: J. Bockmann 1920. a. ERM

Vaid 10–15 aastat hiljem tõi Nõukogude aeg kaasa aga uue «mõisastamise». Hariti üles hulk uudismaid, vanu põlde koondati lahmakateks väljadeks ning inimesi koguti kokku suurtesse tiheasulaisse. Teiselt poolt jäid vanad talud tühjaks ja vanad külapõllud lasti umbe kasvada ja võsastuda.

Koos maastikega kadus kasutusest ja mälust suur osa meie kultuuripärandist – tohutu hulk vanu mikrotoponüüme. Varem oli igal põllul, muhul ja lohul või suuremal põlispuul ja kivil oma nimi. Nüüd ei mäleta seda, mida teadsid meie vanavanemad kasvõi unepealt, enam peaaegu mitte keegi. Tänu sellele on kogu meie keskkond muutunud anonüümsemaks nii maastikul kui ka mälus.

Foto: Heiki Pärdi

Foto: Heiki Pärdi

Peame leppima tõsiasjaga, et neid arenguid ei saa tagasi pöörata. Muinasaega või eestiaega tagasi tuua ja maastikul luua ei saa ja pole vajagi. Kuid saab säilitada ja väärtustada, seda, mis on veel olemas. Näiteks võiks valla- ja külakaartidele rööbiti praegustega kanda ka vanu pisikohanimesid. Tänapäeva kartograafia võimaluste juures ei ole tegemist millegi võimatuga. Mõned olulisemad või huvitavamad neist võiksid olla tähistatud ka maastikul. See aitaks kultuurilise järjepidevuse hoidmisele maastikul tublisti kaasa.

Silmale on ilus vaadata ja ilmselt ka põlisliikide säilimise nimel oluline taastada vanu puis- ja rannaniite ning mõnes Eestimaa piirkonnas ka kiviaedu. Jätkuks ka toetusi sellele tänuväärsele tegevusele pikemaks ajaks. Tegemist on ju aja- ja töömahuka ettevõtmisega, mis vastasel juhul kõik nähtud vaeva taas tuulde lennutaks ja taas umbekasvanud rohumaad kiviaedade vahel kurvaks vaatepildiks muudaks.

Selleks ongi meil õnneks olemas rahvuspargid, kus põlise looduse kõrval võimaluste piirides koolitatud spetsialistide valvsa pilgu all hoida ja kohati taastada meie traditsioonilist maastikupilti. See aga ei tähenda kaugeltki, et ka nende territoorium peaks kujunema vaid muuseumiks selle halvimas tähenduses.

Maastik, nagu kõik meie muudki kultuurivormid on arenev ja muutuv. Tehes häid valikuid ja väärtustades varasemat on võimalik aga kõrvuti eksisteerida nii põlismaastikel kui arendada 21. sajandi elulaadile vastavat keskkonda.

Viited

Email again:

Kommenteeri!

Nimi
E-mail
Kommenteeri

Kirjuta siia esimene kommentaar!