Uudised ja artiklid

Juhan Maiste, Nele Nutt: Kõlleste mälumaastikud

Postitas: Sirle | Kuupäev: 02/09/2010

Juhan Maiste, kunstiajaloolane.
Nele Nutt, maastikuarhitekt, Tallinna tehnikaülikooli Tartu kolledži lektor, EMAL.

 

Võrreldes paljude teiste Eesti valdadega on kahe suure maantee – vana ja uue Tartu−Võru maantee vahele jääva Kõlleste piires palju enam seda, millest praegu ilma oleme: nii lugu kui ka seda toetavaid märke, ennekõike aga loodust ennast. Et Kõlleste maastikke tundma õppida, tuleks sõita mööda seda läbivat postiteed, peatuda iga kõrtsi juures, tellida kortel õlut ja lasta end targal hobusel öösel vastu kuu kumavat ketast koju vedada/ kumava kuu valgel koju vedada.

 

Kõlleste vald on vald, mille avastad, kui annad endale aega. Astud välja ühest ja sisened teise vööndisse, kus kõrgendikelt üle sinavate kauguste avanevad vaated äratavad korraga nii selle, mis on olnud, kui ka selle, mis on ja tuleb. Maa ruske vaikus puutub kokku ilmaga, kujundades ühtekokku mõiste „maailm”, mis ripub siinse vaba ja eheda looduse kohal nii omaette kui ka koos taamal laiuva Põlvamaaga.

 

Kõllestes, suurtest maanteedest eemal, võib tajuda, et Eestimaa on ikka veel alles: piiritu ja ääretu, mustriline nagu lapitekk, mille külanaised on õmmelnud. Tänapäevane maastik on kujunenud looduse ja inimese ühistegevuse tulemusena, on osalt reaalne ja osalt irreaalne, kuuludes nagu iga kunstiteos pigem fantaasia valda, avades end meie meelekujundites isikupärase ja erilaadsena.

Kas maastik on alati ilus? Kõllestes tajume, et jumal on olnud armuline, andes meile silmad, et meil oleks võimalik tema tööd ja sellesse peidetud väärtusi märgata. Kõige suurem küsimus, mis Kõllestes mõttesse kerkib, on küsimus ilu algupärast ja selle kohast maastikus. Kas maastik – nii nagu me selle oleme saanud pärandiks aastatuhandetelt − on alati kaunis? On siis ilu maastiku vahetu olemus? Kas peaksime ilu ja maastiku vahele asetama võrdusmärgi?


Ilu on nii ime kui ka käega katsutav reaalsus. Kas aga ilu on midagi, mille oleme saanud pärandiks eelnevatelt põlvkondadelt, avaldudes ühtaegu nii suures kui ka väikeses, makro- ja mikrokosmoses, nagu sellest kirjutasid renessansi teoreetikud Albertist Leonardoni? Või avab ilu end iga kord uuesti, sünnitades ruumi ja andes sellele tähenduse, mis 20. sajandi lõpust alates kõneleb meile faktide kõrval pigem fenomenidest ja ruumist kui semiootiliselt rikkast keskkonnast? See on küsimus, mida praegu maastikku uurides küsid ikka ja jälle. „Ruum ei ole lavastus (reaalne ega loogiline), kus asjad üles seatakse, vaid vahend, mille abil asjad saavad võimalikuks” [3].

Kõlleste identiteet. Juri Lotmani arvates kujutab iga piiristatud ala tervikut, semiosfääri [2], mille piirid tähistavad ühtlasi välispidise kui võõra kõrvaletõrjumist ning samas selle muutmist keerukate ajalooliste protsesside tulemusena omaseks.


Kõllestes küsime, kas asume ikka samal Eestimaal või on siin nii vormis kui ka värvis kuidagi parem, ilusam, harmoonilisem, mida uuseurooplasena üha enam vajame. Kõllestes kerkivad üles küsimused, mis juhatavad meie olemise ja identiteedi kõige sügavamate filosoofilisemate tasanditeni, andes nende valgusel võimaluse vaagida paljusid uuesti mõtestamist vajavaid probleeme. Milles siis ikkagi seisneb ühe või teise paiga väärtus, ainuomane kohahing (genius loci), millest viimastel aastatel on üha enam kõneldud?


Kõlleste kannab tugevalt kunagise Suur-Võrumaa (praeguse Põlvamaa) identiteeti. Esimesel pilgul märkamatu ja suurtest keskustest kaugel, avaneb tema lugu ja panoraam alles sellesse sügavamalt süvenedes, ehkki siin puuduvad kõige kõrgemad kultuuritipud ja kõige olulisemad mälestised ega kõnelda temast niisama palju kui mõnest teisest nüüdseks suureks kirjutatud paigast (näiteks Setumaast).

Maastik loob miljöö. Kõllestet sobivad iseloomustama koguteoses „Võrumaa” peaaegu kolmveerand sajandit tagasi Kanepi kihelkonna kohta (kuhu Kõlleste osaliselt kuulub) kirja pandud read: „Pinnavormidest välja läinud, liigestub paik kaheks osaks: 1) loodepoolseks – suurkühmade ja kuplite, salumetsade, väikeniitude ja laikpõldude ning hajakülade osamaastikuks ja 2) lavakõrgendikkude ja harvade kühmade, orgniitude, suurpõldude ja hagukülade osamaastikuks – kihelkonna kaguosas. Rajaks nende vahel võime umbkaudu lugeda Kooraste−Jõksi−Kõlleste joont” [6].


Kõlleste vaieldamatu väärtus on miljöö: looklevad teed ja siin-seal avanevad järvesilmad, metsatukad ning heinamaad, mida omavahel seovad arvukad ojad ja jõekesed koos veskikohtade ja taludega. Paljugi sellest, mis mujal on kadunud, on Kõlleste traditsioonilises maastikupildis alles, pälvides tähelepanu ja kutsudes peatuma. Maastik – nii nagu selle on meile nüüdseks pärandanud aeg – näib olevat üks valla kõige olulisem potentsiaal. See on osati veel avastamata reserv, mida märgates ja hooldades kaitseme ühtlasi Eestit − tema aega, ruumi ja kohta paljude teiste kohtade kõrval, mida praegu polegi enam olemas.


Otsekui märkamatult ilmuvad Kõllestega seotud väärtused metsade vahelt esile. Kunagise Liiva kõrtsi juurest suurelt teelt ära pöörates jõuab rändaja kunagist postiteed pidi siinsete olulisemate mälestisteni, kus legendid kunagistest „röövlimetsadest” kõditavad kujutlusvõimet. Andes oma silmale võimaluse puhata nii käänulisel maanteel kui ka vaadetel kaugusesse, kududes siinse looduse ja kultuuri kirjusse kangasse, sidudes kokku mälu ja fantaasia, mineviku ja tuleviku, avades end igal oleviku hetkel üha uuesti. Iga aastaaeg on eriline. Igal koidikul sünnib maailm uuesti. Ja läheb magama, kui Kõllestes kerkib taevalaotusse kullane kuu.

Nafta asemel mälu ja luule. Kõllestes kerkivad küsimused maastikust ja muinsuskaitsest uuel ja intrigeerival tasemel. Sest Kõlleste ei ole paik, mida peaksime serveerima kandikul või kuhu kujundama tõmbekeskusi, rajama külakiikesid või lõkkeplatse. Kõllestes kõlab kaasa aeg. Et paika tajuda, peaksime end lahti murdma väärtustest, mida peavad Eesti puhul silmas tugifondid ja europrojektid.


Kõlleste tuleviku tee ja idee alles ootab avastamist. Siinne „maavara” ei ole seejuures nähtavasti mitte huvitegevus ega kiirelt arenev majandus, vaid vaikus ja omaette olemise tahe. Kõlleste ei ole Haanja ega Otepää. Siinse piirkonna potentsiaal avaneb pigem võimaluses pakkuda intensiivse ja mobiilse kõrval teisi väärtusi, mida inimene tänu oma pärinemisele loodusest ja pärimuskultuurile vajab aasta-aastalt üha enam. Kõlleste on paik, mis täidab hinge turvatundega, manitsedes samas ettevaatlikkusele. Kapital, mida maa ise on nüüdseni alles hoidnud, võib oskamatute käte ja kiiret edu tõotavate otsuste all niisama kiirelt ka olematusse haihtuda.


Kõllestes suhtleme maastikuga kui pühaga, mille äratundmiseks tuleb avada silmade kõrval ka mälu. Siinse looduse kutse on kui palve, mille lugemiseks vajame vaikust ja võimalust olla iseendaga. See pakub võimalust suhelda väärtustega, millest inimene praeguses maailmas üha enam puudust tunneb. Kõlleste suurim vara on võimalus mõtiskleda: kommunikatsiooni asemel kontemplatsioon, mida nüüdses maailmas küll ehk kõige enam vajatakse, kuid ka kõige vähem mõistetakse. Kõllestes tunneme, et vajame midagi, millele ei ole antud nime; midagi, mida ei saa otseselt mõõta ega kaaluda, kanda tabelitesse ega lõigata juppideks.


Kõllestes kõneleb meiega mälu – küll mitte monumente loendav, vaid üksteise järel maastikupilte esile manav, keskkonna ja inimese sümbioosis kujunenud aja lai jõgi, mille voogudest ulatuvad saarekestena välja kõige olulisemad märgid ja vajalikumad seosed.


Kõlleste maavara on luule. Hoides siinse metsamüha ja kesvamärjukese kohina mälus, mõeldes õunaubinatele taluaedades ja hobuvarastele, oleme astunud esimese sammu, mis aitab kindlaks teha ja hinnata siinseid väärtusi. Kõlleste puhul on objektidest tähtsam müüt, legendid teelt eksinud postitõldadest ja metsa kasvanud haudadest.

Ajaloo jäljed maastikus. Selleks, et silmaga hoomatava ja visuaalselt kirjeldatava kõrval tajuda paikkonna sisemist koodi, on tarvis alustada selle lugemist kõige kaugematest kihistustest. Kõlleste ajalugu ulatub tagasi muinasaega. Sellest ajast on meile pärandatud kääbashauad Jänukjärve kirdeservas. Inimene tuli ja pani Kõllestes põlema lõkke, ehitas maja, jättes endast maha elu ja põlvkonnaringe, kus muistsete kõrvale on ikka ja jälle, sajandist sajandisse tärganud uus elu.


Suuremate keskuste vahel kujunes välja tihedam suhtlus ja teedevõrk. Tõenäoliselt on vana Tartu−Võru maantee säilitanud oma teejoone 13.−14. sajandist alates, kui Tartu piiskopkonna idapiiride kaitseks rajati Kirumpää ja Vastseliina linnus, viimasest kujunes ka palverännakute sihtpunkt. Toonane tee järgis paljuski praeguseni kasutatavat trassi [4]. Ajapikku kujunes piki maanteed asustus: kõrtsid, kus sai vahetada hobuseid, ning veskid, et kasutada inimese tarbeks ära siinsete arvukate ojade ja jõgede veejõud.


Kõlleste valla talud ja veskid veenavad, et maailm on veel alles. Nad on lihtsad ja ilusad; ehitatud mitte üksnes selleks, et kusagilt õuepõndakult vaadata eemale, kaugusesse, vaid ka selleks, et neid vaadataks. Nii peegeldavad nad inimese igavikulist tahet olla nii edukas kui ka ilus, püüdes pilku oma Lõuna-Eestile iseloomulike kõrgete kelpkatuste ja ideaalilähedaste proportsioonidega, aga ennekõike asendiga.


Iga talu on ansambel. Iga talu ilmub vaatevälja kui ajaloolis-keskkondlik sündmus, mida lähemalt uurides hakkame tajuma miljööväärtuslikule arhitektuurile ainuomast kokkukõla traditsiooni, ehitusoskuste ja materjalide vahel.


Talu on Kõlleste kandis teinud läbi tema lähikonnale iseloomuliku arengu. Koguteoses „Võrumaa” on seda kirjeldatud nii: „Algselt on sellele iseloomulik rehest ja muudest hoonetest eraldi seisev 3−7-toaline, sagedamini poolkelp laast- või sindelkatusega, harvemini õlgkatusega, palkidest ehitatud tare, tihti väljast kaetud laudadega ja värvitud. Hajusalt asub piirkonnas ka vanamoelisi rehealuse ja rehetoaga ühise katuse all olevaid elamuid, kuid üldiselt on need täiesti kadumisel. [---] Suitsutared on kihelkonnast täiesti kadunud. [---] Hoonete asetuses on enamuses sulgkesk- ja tagaõued, mille ümber palkidest ehitatud kõrvalhooned – aidad, laudad ja küünid. Viimasel ajal on kõrvalhoonete ehitusmaterjaliks kasutatud ka põllukive. Õu on tavaliselt ümbritsetud püstand- või rõhttaraga ja eraldatud viljapuuaiast, kus asub sagedamini ka ait” [6].

Kõlleste muutub koos maailmaga. Et kõik ei ole alles nii, nagu 50−100 aastat tagasi, selles ei ole midagi ebatavalist. Nii on see ju mitmel pool mujalgi Eestimaal. Pigem on Kõlleste omapära see, et kolhoosiaegseid varemeid, nii nagu omaaegseid ehitisigi, on suhteliselt vähe. Kolhoos koondub kunagiste mõisasüdamete Krootuse ja Karaski aladele. Algupärasema ilme ja emotsionaalsema potentsiaaliga piirkond (miljööväärtuslikud alad) seostuvad ennekõike valla idaosa ja postiteega.


Tunnetusliku ja konkreetse kõrval väärib esiletoomist aga teine tasand: vald kui tervik kõigis talle iseloomulikes ajaloolistes, keskkondlikes, kultuuriökoloogilistes väärtustes, mis ühtekokku kujundavad maastiku. Kõneldes maastikust, kõneleme ennekõike lavastusest: pühast ja puutumatust ruumist, mille võlu on nüüdisaegne inimene siirdunud otsima kaugetesse dþunglitesse ja Lõunamere saartele. Kõllestes on tükike sellist maailma alles.

Kuidas edasi? Ajal, mil me üha enam kõneleme uue ajalootunnetuse ja uue muinsuskaitse vajadusest, vajame selle hindamiseks uusi meetodeid. Enam ei räägita mitte ainult maastiku nähtavast, vaid selle nähtamatust osast. See avaneb vaatajale üksnes temaga vahetul kokkupuutel.


Ajal, mil muinsuskaitse ei saa pakkuda tegusat abi, on esmane mõelda varemetele, auklikele eterniitkatustele põlis- ja asuniketalude kohal, varisevatele sarikatele ja kõikuma löönud usule. Niisama palju kui Kõlleste suurim rikkus – maastik − on jumala kätes, on ta inimeste kätes, kes suhtlevad maaga igal kevadel uuesti. Inimesed loovad kaosest korra, ehitavad taas üles maa ja taeva, õmblevad alles jäänud tükkidest kokku uue vaiba. Inimesed on need, kes teavad, kus isa kord kunagi alustas või kuhu eile õhtul jäid kirves ja haamer.


Kõlleste minevik on tema tuleviku kätes. Sest üksnes nemad, kes tulevad hanereas − põlvkonnad põlvkondade järel − teavad, mis oli ja mis tuleb ja mida tahame sellest kõigest alles hoida.

POSTITEE


Kõllestes tunneb inimene end kui rahvuspargis. Märgiliselt tähenduslikud kohad katavad suurema osa selle territooriumist, tihenedes muistsete asustuskeskuste ümber, hõrenedes neist kaugemal ja taandudes kohati pealetungiva metsa ees. Asustuskeskusi seob omavahel postitee, mis vahendab kohalikule mikrokosmosele suurt ilma ning toob kaasa kultuurikontakte ja lõimumisi. Selle tähenduse lahtimõtestamine seisab ilmselt enamjaolt alles ees.


Postitee on kahtlemata üks valla olulisemaid kultuurijooni. Piki iidvana liiklussoont toimus kultuurivahetus – nii sõprus kui ka vaen – juba ammu enne, kui kujunes välja postivedu. Tänapäevane postitee reedab üksnes jäämäe veepealse osana oma kunagisi positsioone ja tähendusi.

Postitee praegune trass kujunes välja juba ligi tuhat aastat tagasi ning on suuremate muutusteta säilinud praeguse ajani. Vanemad kirjalikud andmed tee kohta, mis ühendas Tartut Vastseliina ja sealt üle piiri Venemaaga, pärinevad Rootsi ajast. Alles 16.−17. sajandil hakkas selle äärde tasapisi levima asustus. Tartumaa teede atlasel 1695. aastast on kogu tee ulatuses märgitud vaid paarkümmend maja, valdav osa maast on metsad ja põllud. Atlases on ära toodud põhjalik tee kirjeldus, kus on üles loetud tee ääres olevad asulad, talud, veskid, kirikud, kõrtsid, mõisad, vaestemajad, pastoraadid, miilipostid ja isegi võllapuud. Kaardile on kantud ka teeäärsed sood, rabad, võsa ning põllud.


Olulise tõuke piirkonna arengule andis postiveo ja liikluse sagenemine mööda postiteed. Mellini atlases on ära märgitud juba kuus suuremat küla. 19. sajandi lõpuks oli postitee käsitletavas lõigus seitse kõrtsi ja üks postijaam ning Tille veski. Uus lehekülg postitee arengus keerati 1748. aastal, mil Tartu kreisi lõunapoolsetest kihelkondadest loodi Võru kreis. Uue kreisilinna asukohaks valiti Kirumpää linnuse lähedal asuv Võru mõis. Ehkki juba 18. sajandi lõpus tehti katseid panna käima postivedu kahe kreisilinna vahel, avati korrapärane postiliiklus alles 19. sajandi keskel.

Esialgu kasutati postijaamadena maanteekõrtse. Aastatel 1861−63 ehitati Tartu ja Võru ühendusteele kaks postijaama: Maidlasse ja Varbusele. Postijaamade vahekaugus oli 22−23 versta (umbes 23 km) [4].


Varbuse postijaam tegutses kuni üldise hobupostiveo hääbumiseni Eestis 1920.−30. aastatel ja anti 1928. aastal Varbuse teemeistri käsutusse. Kuni 1997. aastani asus postijaama hoonetes teemeistripiirkonna keskus, praegu on seal Eesti maanteemuuseum. Varbuse postijaam on näide 19. sajandi keskel ehitatud uuema postijaamatüübi kohta. Ühekorruselist kivikatusega tellistest peahoonet ümbritsevad viis õuehoonet: maakividest tall, maakividest tõllakuur, telliskividest postidega ja laudadest esiseinaga hoone, tellistest elamu postipoistele, saun-pesuköök ning maa- ja telliskivist sepikoda. Kõik hooned on omavahel ühendatud maakividest piirdemüüriga.


Maidla postijaam tegutses kuni 1931. aastani. Mootorveokite arenedes ja autode lisandudes oli vaja teed kohendada: 1930. aastatel tehti seal suuremahulisi teetöid. 1955. aastaks oli kogu postitee saanud mustkatte ning tee kohati sirgemaks ehitatud. 1972. aastal sai postiteest kõrvaltee, kuna valmis uus Tartu−Võru tee.
Hilba oja kaldal asub endine Ala-Musti kõrts. Postitee Puskaru−Väimela lõigul paikneb 19. sajandi esimesest poolest pärit Mustajõe kõrts, mis on oma ajastule iseloomulik kivihoone.


Tilleorus asuv veski võis tegutseda juba 16. sajandil. Rückeri koostatud Liivimaa kaardil aastast 1839 on veski näidatud töötava veskina. Praeguseni säilinud suur veskihoone koos elumajaga on ehitatud 1909. aastal. Betoonpais koos turbiini juurde viivate kanalitega on valatud samal aastal.

Kahel pool postiteed valdab lainjas põllumajandusmaastik, mis vaheldub männimetsaga. Tänu 1970. aastate otsusele rajada täiesti uus Tartu−Võru maantee on postitee ajaloolist keskosa õnnestunud hoida õgvendamata ja laiendamata kujul. Lõiku Liivalt Põlva−Kanepi teeristini ilmestavad kitsad vanaaegsed sillad ja truubid koos valgeks värvitud betoonist piirdepostidega. Teed ääristab suures ulatuses tihe pügamata kuusehekk, mille vahelt avaneb rohkesti ilusaid ja vaheldusrikkaid vaateid maastikule. Ihamaru ja Mustajõe vahel kaunistavad teeäärt ka kase-, saarvahtra-, vahtra-, pärna-, papli- ja õunapuualleed.

VESKIMÕISA

Veskimõisa mõis (sks. Mühlenhof, Mühlenheim, Weski) on Kambja kihelkonna nooremaid mõisaid, mis kaugetest aegadest alates oli tuntud veskikohana ning mis iseseisva valdusena eraldati Vana-Prangli (Wrangelshof) mõisast alles 1794. aastal [1]. Mõisa kui ansambli väljaehitamiseni kulus aga veel sadakond aastat. Olukord muutus 1895. aastal, kui mõisa ostis filoloogiakandidaat Nicolai von Andreae (Andrejev?) Tartust, kes andis mõisa rendile Richard von Andrea’le [5]. Mõisa viimane omanik oli tema poeg Richard von Andreae [5].


Juba viie aasta pärast oli Veskimõisas ehitatud üles märkimisväärne ansambel: lisaks punastest telliskividest (oma mõisa löövist) peahoonele samast materjalist karjalaudad ja vee jõul töötav meierei, mille toodang müüdi enamjaolt Kopenhaagenisse. Veejõul töötasid jahuveski ja saeveski (koos sindlitööstusega), paisutati üles Leevi jõeke, luues nii uusi võimalusi edendada elu ja kujundada ümber paikkonna loodust. Mõisasüdamest poolteise versta kaugusele jäid telliselööv ja lubjapõletusahi. Rentniku algatusel kasvatati mõisas teeroose.


Toonase mõisasüdame ilme kujundas ringikujuline terviklik kogum: väikesel mäeseljandikul, teravate uhtorgude ja veepaisutuste vahelt esile kerkiv tellis- ja maakividest ansambel, mis kompaktse ja meeliköitvana rikastas maastikku romantilise panoraami ja ajastu arhitektuurikonteksti sobivate vaadetega. Veskimõisa väärtus ja võlu avanes looduse ja arhitektuuri sünteesi kaudu, mõisa kui ainulaadse asustusajaloolise fenomeni abil. Majandusliku külje kõrval oli tal tähtis roll paikkonna identiteedi ja üldpildi kujundamisel. Veskimõisa mõis oli märk uue ajastu pöördelisest algusest. Ja samas sellega kaasnevast paratamatust lõpust ja hääbumisest.

1919. aasta maareformiga läks mõisasüda üle uutele omanikele, tehes seejärel läbi nii omalaadse tõusu kui ka languse: suhtelise korra ja puutumatuse aastad, kus kõik või peaaegu kõik püsis omal kohal ning sellele järgnenud nõukogude perioodi.


Viimased paar aastakümmet on mõisaaegsele miljööle jätnud omaette kihi. Läbi ehitusansambli rajatud uus tee, maanteetammid ja ühtäkki vaatevälja ilmuv silikaatkividest kolhoosisaun paisjärve kaldal kutsuvad mõtlema lähiminevikule: traktoritele ja karjamajandusele, sotsiaalsele kooslusele, mis andis paigale ajutise hingamise.


Praegu on mõisas vaikne. Üksik ja katkiste klaasidega bussiootekoda meenutab aegu, kui Veskimõisasse tuldi ja mindi, kui inimene ei olnud veel lahkunud. Võid jalutada ringi tunde, kohtamata hingelist. See täidab hinge kummalise rahu, ent ka ärevustundega.

Veskimõisa on näide kahe Balti mõisaarhitektuuri mõjutanud vastandpooluse – ilu ja kasu – kokkusulamise kohta. Mõis tähendas nii elukeskkonda kui ka selle vääristamist looduse abil. Ühtlasi aga suurmajandit, mis dünaamiliselt ja turu nõudluste järgi kujundas enda ümber kümnete hoonetega kompleksi.


Veskimõisa muudab atraktiivseks tema asend. Leevi jõgi annab paigale tema iseloomu. Jõge on paisude ja tammidega kujundatud vaheldusrikkalt ja romantiliselt mitmekülgsena. Samas on jõe säng mõisale piiriks, pakkudes oma kohati kõrgete kallastega võimaluse kujundada orge ja sealt alguse saavaid metsikuna mõjuvaid mäeseljandikke.

Paik on seda väärt, et temast hoolida: see on ju ainus terviklik ansambel vallas ja kaugemalgi, perspektiivne turismikeskkond, mida edasi arendades võiks taas korra unistada Liivimaa Ðveitsist. Kõigepealt tuleks mõelda, miks siin midagi teha ning alles seejärel hakata koostama ansambli ja mõisamaastiku arengukava, võttes eelduseks veestiku, sh. paisjärve ja kahe maanteetammi vahelise jõekääru ülespaisutamise.

 
Veskimõisal on võimalusi kujuneda piirkonna tõmbekeskuseks, mille tugevus on paikkonna lähem ja kaugem loodus, mis lisaks vetemängule ja hoonete panoraamile pakub avaraid vaateid metsaviirgudele, uhtoru kallastele ning serpentiinina looklevale ja Põlvamaa üht peamist identiteeti kujundavale maanteele. Veskimõisa on justkui kogu Kõlleste valla peegel: vaba ja spontaanset mõtet toetab ilu ja kasu nõue (lad. dolce utilis) − idee, mis juba muistsetest aegadest alates ühendas poeesia praktilise meelega ning mis taas korra sündinuna valgustusajastul sõnadepaari schön und nützlich kujul on andnud balti kultuurile tema positsiooni ja identiteedi praeguseni. Ilma üheta ei ole teist. Ei ole maastikku, mida ei oleks puudutanud inimese pilk ja sellega kaasnev vajadus võtta loodus enda haldusesse. Küsimus on selles, kuidas seda teha.


1. Hagemeister, Heinrich 1837. Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Zweiter Theil: 36.
2. Lotman, Juri 1999. Semiosfäärist. Tallinn, Vagabund.
3. Merleau-Ponty, Maurice 2007. Phenomenology of Perception. London–New York: 284.
4. Rennit, Marge; Rääsk, Mairo; Püttsepp, Juhani; Kork, Reeli (koost.) 2009. Postitee reisijuht. Eesti Maanteemuuseum, Varbuse.
5. Richter, Adolf 1909. Baltische Verkehrs- und Adressbücher. 1. Bd. Livland, Riga
6. Rumma, Jaan (peatoim.) 1926. Võrumaa. Maateaduslik, tulunduslik ja ajalooline kirjeldus. Tartu.

 

Viited

Email again:

Kommenteeri!

Nimi
E-mail
Kommenteeri

Kirjuta siia esimene kommentaar!