Uudised ja artiklid

Karin Bachmann: läbi lillede – lihtsalt või lihtsustades

Postitas: Sirle | Kuupäev: 30/06/2009

Vanaisa Valter ja vanaonu Karl tavatsesid konservitegemise kõrvale igasugu lugusid jutustada – tavaliselt selliseid, millest laps väga aru ei saanud. Aga üks pajatus on mulle meelde jäänud ja seost praeguste suundade ning ühiskonnaga mõistan alles nüüd.


Nimelt oli minu vanaisa Tartu Ülikooli raamatukogu ehitamise ajal seal asjapulk, kes, insener, nagu ta oli, kontrollis ehituse kvaliteeti ja muud.

Igatahes kui raamatukogu sai valmis, oli tulnud külla delegatsioon Jaapanist. Vaadanud maja – kena küll. Viidud kallid külalised siis õue – noh, pügatud muru, värskelt istutatud põõsad. Aga ühes nurgataguses oli muru jäänud kogemata niitmata ja vanaisa juba mõtles kollendavaid võililli vaadates, kuidas aednikule paremini peapesu teha.

Jaapanlased, märganud võililli, sööstsid nagu üks mees neid vaatama ja pildistama ning vadistasid vaimustunult – tõusva päikese maa poegadele oli tõeline elamus see, et kuskil kauges väikeriigis osatakse sedavõrd peeni ja väljapeetud haljastusnõkse kasutada. Sest kas pole siis võilill erakordselt kaunis?

Ja jäigi nii, et raamatukogu ekskursiooni eredaimateks tähtedeks said kuldsed kogemata-võililled, kellel tegelikult nagu eluõigust polnudki.

Nuditud ja nurgitud

Linn on me ühine tuba, ruum, mida üksteisega jagame. Inimestele meeldivad erinevad asjad ja neid erinevalt paigutada, erinevates kohtades istuda ja mõnda kohta üldsegi mitte minna.


Seepärast on võimatu leiutada kujundust, mis kõigile meeldiks. Kõik – see on see keskmine inimene, müstiline tegelane, kellest üha räägitakse, aga keda keegi kunagi näinud ei ole. Sest kes siis tahaks olla keskmine – ikka esimene või muud moodi eriline.

Seega ei saa arvata, et kataloogikaup või mis iganes moel standardiseeritud ehk nurgi­­tuks nuditud esemed kellelegi pikemalt meeldida võiksid. Hetkeks on uus ja huvitav, kuid tüütab oma steriilsuses kiirelt. Sest ütleb kogu oma olemusega, et pole vahet, kus ta asub – on ikka samasugune kaarjas või prussakapruun, sama näotu, nimetu ja ilmetu.

Nii juhtub ka lillepeenarde/klumpide/siilude/kuhilatega. Kadunud on nende üks algne mõte tekitada üldisesse ruumikompositsiooni kuuluvana mustrisse vajalikke efekte ja kontraste.

Lilled istutatakse imelikesse, ülejäänud muruplatside nurkadesse, mingite asjade vahele või peale. Ning kasutatakse alati ühtesid ja samu «linnahaljastusse sobilikke liike»; neid, mis ahnelt ja palju ja pikalt õitsevad, katkumist kannatavad ning on kergelt asendatavad. Ehk siis – mugavad käsitseda. Et lill peab olema juba iseenesest väärtus, milleks veel mõelda põnevamatele liikidele või mingitele senitundmata lahendustele.

Ja ongi kõik turvaliselt samasugune, linnast linna. Lihtsustatud, mitte lihtne.


Kui niikuinii peab olema kerge hooldada ja niikuinii ei raisata aega põnevuse ega ka esteetika peale, siis võiks lihtsustamise asemel püüda lihtsuse poole.

Siinsed pildid on tehtud Tartus. Kõik need lilled on end ise sobilikku kohta sisse seadnud ja neil on lastud seal olla või pole majahoidja neid tähele pannud. Tulemuseks on kaunid, tasakaalus kompositsioonid, loomulikud lahendused; kohapõhine täius, mida kunstlikult järele teha ei õnnestu – eks sa proovi ümber posti külvata või meelitada roosipõõsast tänavale kummarduma selliselt, et ei kasutaks nööri ega traati.

Poeesias ülistatakse sügist tema kuldse lehesaju pärast, kus sees jalgadega sahistada, ning kevaditi kõnnivad luuletegelased radadel, mis üle kallatud närbuvate roosikroonlehtedega. Romantiline, eks ole.

Tegelikkuses on nii, et kui kodanik ei ole hoolas oma aia tagant kõige selle ilu kokkurookimisega, teeb linnavalitsus talle kohe väga ebapoeetiliselt trahvi.

Õnn, et kunagi on olnud teistmoodi, enne seda suurt steriliseerimisperioodi. On olnud tammetõrud ja on osatud lugu pidada sireliõitest trotuaaril. Muidu me ju ei teaks. Varsti saabki sellest vaid luuletustest lugeda, sest linnades seatakse sisse hekkide normkõrgused ja -laiused, sätestatakse liigid, standardiseeritakse murutaimede pikkus.

Mitte, et keegi küsiks, miks. Või et kas on ilus. Nii lihtsalt tehakse ja kõik – on ju mugavam laveerida määruste vahel ja näpuga järge pidades kodanikele kviitungeid kirjutada.

Kui unustada ettekirjutused ja lasta inimesel või koguni põõsal endal kasvukõrgust valida, ei oleks ju millegi alusel enam trahvi määrata. Ja no kuhu see kõlbab, et ei olegi nii nagu paberil, et tema ise kasvab ja on ja.... Ei, nii ühes korralikus bürokraatiaühiskonnas olla ei tohi.

Las koht otsustab

Originaallahendus, originaaldisain, isiklik lähenemine. Paradoksaalselt räägitakse kõikjal uuest, inimlikust ja isikukesksest teenindusest, kus saab ise otsustada; teisest otsast aga surutakse kõike standardite, määruste ja normdokumentidega raamidesse.

Mis see on siis, see originaalsus? Ei leidu ju enam maailmas asja, mida poleks kuskil mujal varem tehtud. Seega praeguse aja originaalsus on kohalik, kohapõhine. Täiesti originaalne on lasta kohal valida, mida endale selga kasvatada – maltsa, hundinuia või kanepit.

Igas taimes on oma ilu ja eriti tuleb see esile just tema loomulikus keskkonnas – ehk siis seal, kuhu ta on loodud olema; kuhu pole teda vägivaldselt pandud, vaid kuhu ta on vabal valikul ise tulnud.

Peened okaspuuvormid või lõhkiseks aretatud lehtedega kased on nagu tuttidega puudlid: patseerivad linnas kenasti, aga rajalt kõrvale astudes läheb ilus krussis karv lehepuru täis ja see mullalõhn nagu hirmutab veidi. Teinekord on hea, kui koer on lihtsalt koer ja kuusk kuusk.

Las koht vahel ise otsustab, mida endaga ette võtta – tulemus võib olla vägagi meeldivalt üllatav.

Viited

Email again:

Kommenteeri!

Nimi
E-mail
Kommenteeri

Kirjuta siia esimene kommentaar!