Uudised ja artiklid

Väljak rahvale tagasi!

Postitas: Sirle | Kuupäev: 03/09/2009

Areen istus, astus ja veeres uuel ja suurejoonelisel Vabaduse väljakul.

 

Autor: Ingmar Muusikus

 

Avamisest peale on Vabaduse väljakul, eriti tunnelisse viivate treppide piirkonnas tegutsemas näha palju noori rulatajaid ja trikirattureid. Paistab, et nemad on uue koha juba omaks võetud. Vaadeldes värsket arhitektuurisünnitist linnaruumis, on oluline, mida ­arvavad sellest ruumi kasutajad, oma linna inimesed. Eriti veel need, kes on reaalselt ja vahetult kogu uut platsi oma rataste all tundnud. Areen ajab juttu rulapoistega, kes tunnevad Vabaduse platsi nagu oma viit varvast. Karl (17), Ainar (14), Siim (11), Riido (18) ja veel terve hulk “läbisõitjaid” avavad võhikutele lahkelt uue sõidukoha eeliseid vanade ees.

On siin hea rulaga sõita?


- Väga hea. Mõnus koht, nagu välismaal.
- Palju ruumi ja vähe tunglemist. Saab rahulikult sõita.
- Parim koht praegu. Saab erinevaid asju teha, huvitav rada.
- Aga prügikaste võiks siin küll rohkem olla.

Kuid Vabaduse platsi projekteerijad pole oma kavandeid joonistades ilmselt rulatajate peale mõelnudki...


- See just ongi hea.
- Need ongi parimad kohad, mis pole spetsiaalselt sõitmiseks loodud.
- Siin pole trikid ette antud. Saab oma kujutlusvõime tööle panna, erinevaid asju katsetada.

Õiendama pole teiega tuldud? Umbes, et sõidate otsa või olete muidu kellelgi ees?


- Politsei küll pole, siin on vist lubatud sõita.
- Inimesed ikka vahel küsivad, mis me teeme siin.
- Eriti üleval samba juures, seal varjavat me mõne arust vaate sambale.
- Siin ikka võib sõita jah, 29. augustil tuleb siin ju ekstreemspordiüritus ka.

Nii et teie olete uue platsiga rahul?


- Muidugi, siin oli ju mingi mõttetu parkla ainult enne.
- Nüüd on hea koht juures.
- Pool Viru hängi ka juba siia kolinud. Ha-haa.

Ei mingeid etteheiteid?


Eip.

See, et rulatajad ja teised rataste ja kondimootoriga sõiduvahendite austajad uue koha omaks võtsid, on kompliment projekteerijatele. Betoonil kõrisevad rattad ja noored inimesed annavad uutele kohtadele selle õige elu ja hingamise.

 

 

 

Illusioon Päikese­linnast

Ma ei ole vist elus nii palju rõõmsaid ja uudishimulikke inimesi näinud kui esmaspäeva pealelõunal Vabaduse väljakul. Tohutu hulk käest kinni hoidvaid paare, aina pildistavaid välismaalasi, igaks juhuks mantli selga pannud vanainimesi, keda veel.

Vabaduse väljaku muutumine on minu arvates üks esimesi siinseid näiteid trendist, kus inimesed saavad osagi tegelikult neile juba sünniõigusega kuuluvast, aga röövitud linnaruumist endale tagasi. Et kõik ei ole kinnisvaraarendajate ja linnavalitsuse suva. Et iga autoparkla ei pea jääma igaveseks autoparklaks. Et lihtsalt arhitektuurilistele skeemidele võib lisanduda sotsiaal­ne mõõde – ja peab lisanduma!

Kaldväljak on piisavalt keeruline, ulatudes Kultuse ja Kuku kodanlikest terrassidest õlle või MacBooki taga istuva klientuuriga kuni rulameestele magnetina mõjuvate alumiste treppideni ja teaduskeskuse sissepääsuni. Või selle objektini, mille jalam ja trepistik ja taustamüür on täiesti professionaal­ne ja ilus arhitektuur, aga mis ise vajaks mingit sekkumist, deus ex machina’t või raketitabamust; Harri Henn, vana professionaalne kraanajuht, mis siis, et nüüd keskerakondlane ja munitsipaalpolitseinik, kus sa oma kraanaga oled? Kui sa suutsid Tartu Leninist vabastada, miks sa ei suudaks vabastada Tallinna monstrumendist*, mida kleebitakse kokku teibiga viimastel andmetel. Paras paar ühe kadund popstaari ikkagi küljest kukkunud ninaga, vabandust. Ka Kunstihoone kõrgused tänavavalgustid on üleproportsioneeritud ja Pärnu maan­tee poolne parkimismaja ventilatsiooniava näeb välja kurb, eriti kui meenutada näiteks mõnd Jüri Okase kunagist – vist “Ruumi ja vormi” puhust installatsiooni samal murul.

Samas on väljaku ratastel linnamööbel ja taimestik armsad – kas nad veeretatakse talveks varju alla, tekib küsimus.

Elevus võib ju langeda, aga Vabaduse väljak on jälle väljak, ja see on saavutus.

Tõnu Kaalep
* termin, mille mõtles välja keegi pesukaru

Õigus avalikule ruumile peaks olema üks linnakodanike põhiõigustest. See õigus on nüüd Harju väravate ees taastatud, senine ebanormaalne olukord on läinud normaalseks. Lahendus on olusid arvestades loogiline ja õnnestunud. Kui unistada, siis maa all võiks ju olla rohkem parkimiskorruseid, valguse- ja vee-elemendid jõulisemad, konteinerhaljastus mahlakam ja murunõlv võiks üldse olla õhtupäikese poole, ka monumenti võib teisiti lahendada, aga tähtsam on siiski see, et ta on olemas.

Sarnase kaaluga avalik ruum kuluks ära mujalegi. Tihedalt täisehitatud Viru keskuse ja Rotermanni kandis võiks tekitada avalikku ruumi näiteks Postimaja asemele, kui sellega muud pole peale hakata. Vanalinna ja sadama vahelisel alal on samuti linnakodanike põhiõigused alles avastamisel.

Hanno Grossschmidt, arhitekt

Uuenenud Vabaduse väljak on muidugi parem kui vana parkimisplats, see on inimeste kasutuses, nii nagu see olema peabki. Meeldib Jaani kiriku esine valgustiterida, sest see aitab Tallinna jaoks tegelikult võõrast ülisuurt väljaku mastaapi mahendada. Sedasama teeb vähesel määral ka klaasist sinine barjäär, mille väljakupoolne kujundus ei näi mulle siiski kõige õnnestunum; mida enam ma sellele mõtlen, seda enam tundub, et parima tulemuse võinuks anda kunagine arhitekt Toomas Reinu idee ehitada maantee ja väljaku vahele pika frondiga madal maja. Kontseptsioonis ei meeldinud mulle diagonaalis trepistik, kuid näib, et see siiski hakkab tööle. Väljaku mööblil on minu silmis hea idee, kuid mitte kõige paremini õnnestunud vormilahendus, tuli välja kui Legoland. Kenasti on eksponeeritud jäänuk Harju väravast ja niisugust parklat pole ka vist kusagil mujal maailmas. Omaette probleem on seos Vabadussõja võidusambaga: väljaku kujunduses, vaatamata mõnedele küsitavustele, ilmneb professionaalsus, mida sambale kuidagi ette heita ei saa.

Krista Kodres, arhitektuuriteadlane

Kolme linna kohtumine

Vabaduse väljak on harukordse ülesehitusega: kolmes küljes hoonestus ja läänepoolne avatus bastionide vööndile. Nüüd on ta valmis: jubeda autoparkla asemel on mitmefunktsiooniline esindusväljak.

Selle saamiseks korraldati kaks arhitektuurivõistlust eesti ajal ja kaks pärast sõda, mis sünnitas tohutu hulga ideid.

Alveri-Trummali-Kaasiku võidutöös jääb kahest kandvast ideest esimene – Kaarli puiesteega paralleelselt kulgev liikumine piki vallikraavi – ilmselt pikaks ajaks teostamata. Väljakul kohtuvad nagu kolm üksteisega mittehaakuvat linna: eestiaegne väärikas väljakufront, moodne murduv väljakupind ja naivistlik-tõsimeelne Vabadussõja monument.

Kõige toredam on, et inimesed (noored) on väljaku leidnud: Ahhaa keskus, rulad ja BMX-rattad, uudistavad inimesed, “soliidsed” välikohvikud – suvel see süsteem ju täitsa töötab.

Paraku on tegemist kivise ja kõleda platsiga, mida ei elavda ratastel konteinerhaljastus ega dekoratiivne pealekleebitud kivisillutis Harju tänava suunal. Monument on liiga servas, nii lähenemisel Kaarli puiesteelt, Harju tänavalt kui ka Estonia puiesteelt asub ta nurga taga. Kuigi sellisel tasemel teostuse puhul see ei olegi ehk miinuseks. Peaaegu kogu platsialune on parkla, aga kohti on seal ikka naeruväärselt vähe.

Kindlasti oleks pidanud avastatud linnamüürid ka kuidagi väljaku vormis, mitte ainult pinnakattes avalduma. Augud, “oaasid” väljakul võiksid sisaldada ka teisi funktsioone peale allmaa-parkla, haljastus võinuks olla sümbioosis vallikraavimotiiviga, praegu tundub allavaade monumendi juurde viivalt trepilt väga trööstitu.

Nüüd, vast valminuna ja suvel on väljak sümpaatne, väike hirm on talve ees, kui enam keegi ei kipu istuma maa alla viivatel treppidel, mis on pooleldi kaetud lume ja jääga, puuduvad välikohvikud ja haljastus on ära veetud.

Kindlasti peaks mõtlema platsi kasutamise stsenaariumide peale, mis toimiksid aasta läbi, ja mingil juhul ei tohi teist ehitusetappi külmutada. Vajalik on väljakule anda veenvad ühendused kogu bastionide vööndiga.

Ainult nii saame väljaku, mis on meile kodune ja säilitab oma aktiivsuse ka siis, kui linna raskuskese hakkab mere poole nihkuma.

Ülo Peil, arhitekt


Hülgehall hoovus

Vabaduse väljakul perega patseerides erilisi ülevushetki ei koge. Asi ei näe välja mitte nii, nagu tahaks sõge mesikäpp end paabulinnusabaga ehtida, vaid täiesti normikohase nähtusena. Suured ja väiksemad platsid on linnade loomuses: aastatepikkustest kannatustest hoolimata Ameerikat Vabaduse väljakut tehes ei avastatud. Miks me peaksime laskma saluuti ning pühitsema tantsuga iga parki või väljakut või kujukest? Tundma sügavat tänutunnet? Kultuurmaal on mõnus avalik ruum harilik asi. Oma maksuraha eest saadav argine hüve, nagu ühistransport või aus kohtumõistmine.

Vabaduse väljak mõjub täiskasvanulikult, olles üsna tõsine, hall, korralik ning kohati veidi igavgi. Avarus kutsub jalutama ja sestap on väga kahju, et planeeringu uljamat osa, Kaarli kiriku suunalist promenaadi praegu teha ei suudetud. Raske on ka mõista, miks üldse platsi aluse parklaga jändama hakati. Varemed olid ju tõeliselt põnevad! Ja sadakond parkimiskohta ei ole linnale kindlasti mitte sama tulusad kui muinsuslembesed turistid, kellele meeldejäämiseks tasub ikka paremaid tõmbenumbreid välja mõelda kui merevaik ja ekstreemsused Segway elektrisõidukitega kitsastel tänavatel.

Kui enne pööras platsile saabuja esmalt tähelepanu rohealaga piirnevatele eestiaegsetele majadele, siis nüüd on tahes-tahtmata keskne koht Vabadussambal. Autorite seisukohast võiks öelda, et Vabadussammas vähendas arhitektide Alveri, Trummali, Kaasiku töö kaalukust. Ehituskunstnike kosmopoliitne city-dream ja sinimustvalge kepitants lihtsalt ei kulge samas rütmis. Postmoodsalt aga on kooslus huvitav, nagu ka mõelda, kuidas väljaku ning selle ümbruse disainijateks on riigivalitsuse ning linnavalitsuse vaheline võimukiim.

Karin Paulus


Esmamuljed esindusväljakust


Loomulikult on olukord parem kui enne ehk endise parklaga võrreldes on muutus kolossaal­ne. Funktsioonimuutus aga ennekõike. Õigupoolest on nüüd tegemist suisa multifunktsionaalse paraadväljakuga, kuhu lisaks ristiväljakul kord aastas marssivatele sõduritele on argipäeval asja ka (patriootlikul?) lihtsurelikul. Esmased vaatlused tõestasid, et kõige rõõmsamad on noored rulluisu-rula-trikiratta-patrioodid, ja otse (soojendusega?) ristisamba jalamil oli koha sisse võtnud Eesti vene keelt kõnelev järelkasv, kes hoolsasti hiphop-tantsu harjutas. Kui kõik need betooni ja klaasi maetud miljonid hoopis integratsiooniprojekti turgutavad, mis saab meil selle vastu olla?

Suurlinlikkust on kohati tõesti tunda, aga kui neist tähelepanu nõudvatest, eri kõrgusega trepiastmetest alla Ahhaa keskusesse ja jalakäijate tunnelisse jõuad, on kontrast suur – nagu hiireauku suubub kogu see suursugusust taotlev väljaku Linnavalitsusepoolne serv. Ahhaa lagi, mis peaks ilmsesti valgust ja sinitaevast sisse laskma, on paksu tolmu all ja liulaskmisjälgi täis – enne sellele vist ei osatud mõelda, et äkki peaks seal olema miski tolmukaitsetsoon – loogiline, et kahe liiklustiheda sõiduraja vahel olev klaaspind saastaga kattub.

Multifunktsionaalsuse juurde naastes – trepiastmetest saab lihtsa vaevaga kujundada istmed ning korraldada Ahhaa ees augus vabaõhukontserte ja miks mitte ka vabaõhukino seansse.

Alumise korruse parklas pakuvad puhastatud müüritised samuti esteetilist vaatepilti. Küll aga ei maksa seda jalakäijal nautima minna õhtul mõni minut enne kümmet, siis võib juhtuda nii, nagu juhtus meiega. “Välja saate parkimispiletit näidates, siis lähevad uksed lahti.” “Aga me tulime jala, meil pole parkimispiletit.” “Siis ei saagi.” “Aga sealt uksest, mis lahti oli, ja kus midagi sellist kirjas polnud?”  “Selle ma panen ka kohe kinni.”

Koleristi kõrvalt trepist alla minnes jõuab kohta, kuhu tuul kannab kokku väljakule visatud prügi. Sealt prügiaugust avaneb ristisambale uhke vaade – fotograafidele, koristajatele ja põiekergendajatele mõeldud privaatne paik?

Proovisin ära ka praeguse bussipea­tuse pika madala puust pingi – kui juba minul oli püsti­saamisega tegu, siis vana­inimesed sealt ilma kaaskodaniku abita püsti ei saa. Ma ei kahtle, et väljak võidab arhitektidele auhindu ja lummab teoreetikuid, praktikul ehk väljaku kasutajal tekib joonestuslaual arhitekte lummanud hurmavaid sirgeid pidi päriselus kõndides õigustatult küsimusi. Õnneks ei jää Vabaduse plats mu liikumistrajektoorile tihemini kui paar korda aastas, kui mõnelt põnevamalt kunstinäituselt läbi astun.

Margit Tõnson



Modernistlik haare, postmodernistlik eklektika


Vabaduse väljaku rekonstrueerimine on kõige suurejoonelisem uue avaliku linnaruumi projekt, mis sel sajandil Tallinnas teostunud. Temas on modernistlikku haaret ja postmodernistlikku eklektikat, ja teistsugune ei saaks etteantud tingimustest lähtudes ning selle autorite seniseid töid silmas pidades tulemus olla.

Mulle meeldib uuel väljakul palju asju: vabaõhukohvikute terrassid, mobiilsete lillekastidega istumisnišid, Ahhaa keskus, väljakaevatud Harju värava varemete eksponeerimine klaasi all, bastionivööndi markeerimine teistsuguse kattematerjaliga. Nagu arhitekt Margit Mutso, arvan ka mina, et ülesleitud bastionimüürid oleks tulnud eksponeerida pigem maa-aluse noortekeskuse osana, või hoopis siduda kohviku või kauplustega, nagu seda on efektselt tehtud Louvre’i keskaegsete müürijäänustega.

Kuid suurim küsimus minu jaoks on siiski justkui äraunustatud haljas­ala kunstihoone ja Jaani kiriku vahel, kuhu on nüüd kerkinud betoonlaega veider pikk küngas. Istumiseks on betoonehitis paraja kõrgusega, ning juba ei rohtugi selle juurde tee ... Aga siis võikski selle ette kõnnitee teha.

Teisalt võiks seda betoonehitist kasutada kunstihoone skulptuuride väljapaneku kohana või näituste installatsioonide-skulptuuride alusena. Siis tekiks ka kontseptuaalne side kunstihoone kohviku ees seisva Erika Haggi kauni modernistliku kujuga, mis praegu tundub pigem olevat sinna justkui unustatud, mitte aga planeeritud. Haljasalale püstitatud elektrikilbi standardne kapp ei sobi aga absoluutselt kokku ei tolle betoonmüüri ega ka selle ette jääva ­Haggi skulptuuriga, olles talle sobimatuks fooniks.

Harry Liivrand



Vabaduse platsi ahhaa-elamused

Vabaka tunnelis on avatud Ahhaa teadus­keskuse filiaal. Tartus algul ülikooli projektina tehtud, nüüd juba üle kümne aasta tegutsenud asutus suudab siiani Eesti teadushuvilisi paeluda. Tuleb välja, et neid on meil palju – teaduskeskuse üritusi on nende aastate jooksul külastanud peaaegu pool miljonit inimest. Tore, et Ahhaa nüüd ka Tallinna laienes – nädal aega lahti olnud, ja koht on juba popp.

Hetkel on Tallinna Ahhaa keskuses avatud kaks näitust: Vormel-1 ja spordinäitus. Kolme meetri kauguselt eksponaatide vaatlemist siin ei harrastata, tegemist on interaktiivse näitusega – kasutada tuleb “käed külge” meetodit. Vormeli väljapaneku nael on F1 elusuuruses mudel, lisaks saab katsetada F1-simulaatoreid, vahetada rehvi ja ehitada mootorit. Spordinäituse eksponaate on seinast seina. Sõbraga saab võidu peale ratastoolidega kihutada. See simulaator on väga tänuväärne eksponaat – ka ­tavainimene saab teada, kui suur koormus on ratastooliga 100 m pikkuse raske raja läbimine. Eri masinate abil on võimalik testida oma jõudu, kiirust ja reaktsioonivõimet. Saab tirida köit, mängida tennist ja korvi. Sürreaalne elamus on peegellabürindis orienteerumine. Vapratele on avatud ka lennusimulaator. Kui mu laps seal kapslis ära käib, julgen ehk ise ka minna. Üldiselt ei tasu karta, et teaduskeskuses ainult lapsed tegevust leiavad. Töötajad räägivad, et mõnikord peavad pesamunad hoopis oma ekstaasis ringikihutavad issid lõpuks kättpidi koju vedama.

Tartu keskusest tuttavad töötoad ja veel üks tore asi – teadusteater – on teel Tallinna, nii et varsti saavad huvilised siingi käe valgeks, mõnel juhul ka mustaks teha. Septembris avatakse Vabaduse platsi Ahhaa keskuses ka 4D elamuskino, mis Tartus on juba kõvasti laineid löönud.

Kairi Prints

 

Suurlinlikkus on esimene assotsiatsioon uut Vabaduse väljakut vaadates.

Suurlinlikkus positiivses mõttes. Liikudes mööda SEB panga juurest algavat tunnelit Vabaduse väljakule, avaneb võimas ja isegi sürreaalne allpool-maapinda vaade Kunstihoonele ja Jaani kirikule. Ootamatuse moment on võimas, arvestades seda, et linnavalitsuse juurest varjab väljakuruumi siniste klaasidega bussiootepaviljon, mis vaid vihjamisi annab aimu klaasi taga toimuvast.

 

Uut Vabaduse väljakut iseloomustab nauditavalt perfektne ja nüansseeritud materjali ja vormikäsitlus. Väljakuäärsed valgustid, trepid, trepikäsipuud, klaasliftid, samuti väljaku sillutise ja betooni faktuuri ja värvikäsitlus on paigas ja detailideni läbimõeldud. Ootamatult mõjus on ka väljakualune parklakorrus oma ajalooliste väljavalgustatud müüridega ja vaatega Ingeri bastionile.

 

Kohvikud, mis meeldiva enesestmõisetavusega hõivasid väljaku põhjakülje, lisavad kindlust, et plats tõepoolest toimib multifunktsionaalse avaliku ruumina ja paljude kasutusvõimaluste avastamine seisab meil veel alles ees.

 

Kindlast sobivad siia hästi ka erinevad kunsti-ja kultuurisündmused. Toreda avaakordi tegi 25. augustil Alex Plutser-Sarno oma performance`ga bastioninõlval.

 

Jääb loota, et hetkel kunstlikult poolitatud planeeringulahendus, mis arhitektide visiooni järgi peaks laienema kuni Okupatsioonimuuseumini ja sealt edasi läbimurdena Hirveparki, realiseerub varem kui vahetult enne järgmisi kohaliku omavalitsuse valimisi. Tennisepaviljon oma nõukaaegses esteetikas mõjub uuenenud väljakult vaadates enam kui kohatult.

 

Uuenenud väljaku taustal tekib paratamatult võrdlus vahetult varem valminud Vabadussõja võidusambaga. Kontrast on tugev. Halvasti proportsioneeritud klaastahukas, mille taga väikestest graniitplaatidest tume sein justkui dušširuumi esteetikast lähtuv. Sellel suvalises šriftis õhukesest plekist väljalõigatud tekst, mis kinnitatud seinale ilmselt silikooniga? ja teatava valgusega täiesti loetamatu. Ebaõnnestunud disainiga roostevabast terasest lipuvardad ja trepikäsipuud. Muruga kaetud järsak, kus muru keeldub kasvamast ja mida nööri otsa riputatud muruniidukiga rahva rõõmuks niita üritatakse...

 

Siinkohal saab vaid rõõmustada, et Tallinna linnavalitsus otsustas tipptasemel arhitektuuri kasuks ja ei läinud lihtsama vastupanu teed.

 

Kalle Vellevoog, arhitekt

 

 

  • Väljaku ümberkujundamise aluseks olnud detailplaneeringu koostas arhitektuuribüroo Alver & Trummal Arhitektid koosseisus Andres Alver, Tiit Trummal ja Veljo Kaasik.
  • Vabaduse väljaku ümberehituse kogumaksumuseks kujunes ligikaudu 280 miljonit krooni. Väljak on veel pooleli.
  • Maa all asuvad parkla, Ahhaa teaduskeskus, noortekeskus, väljaku ajalugu tutvustav näitus, kohvik, tualettruumid ja munitsipaalpolitsei tugipunkt.

 

Viited

Email again:

Kommenteeri!

Nimi
E-mail
Kommenteeri

Kirjuta siia esimene kommentaar!