Uudised ja artiklid

Triin Ojari ja Katrin Koov: Mees, kes näinud ­kõige ­rohkem moodsaid aedu

Postitas: Sirle | Kuupäev: 01/11/2008

Allikas: Eesti Ekspressi kultuurilisa Areen (24.10.2008)

Tõi tallinna maailma maastikukujunduse tuuli: Eesti Kunstiakadeemia kutsel esines siin loengutega California Berkeley ülikooli professor Marc Treib, kes maastikukujunduse ajaloo ja tänapäeva kõrval tunneb end kodus nii arhitektuuris kui ka disainis. Vallo Kruuser

 

Professor Marc Treibi nägemust maastikuarhitektuuri hetkeseisust uurivad Triin Ojari ja vast avatud EKA linnamaastiku magistriõppe juht Katrin Koov.

 

“Maastikuarhitektuur on sõltuv kultuurist. Erinevalt majadest pole olemas tõeliselt inetuid puid või põõsaid ja seega on igasuguse puu või lille istutamine enamiku inimeste silmis positiivne panus keskkonda. Harva küsitakse seda, kas ja kuidas jõuda järgmisele, kõrgemale tasandile, ometi eristab just see kvaliteeditasand maastikuarhitektuuri paljast istutamisest,” on kirjutanud Marc Treib, Berkeley ülikooli professor Californiast, keda võib pidada moodsast maastikukujundusest kirjutamise isaks.

 

Hiljuti EKA kunstiteaduse instituudi kutsel siin loenguid pidanud mees rääkis enda lemmikutest – Stockholmi Metsakalmistu, California 1950ndate aiad, Isamu Noguchi kunstilised maastikud...

 

Treibi parafraseerides ei teeks paha istutuslembeses Eestis, kus avaliku ruumi peamiseks ilmestajaks ise-ilutegijalik klumbindus, maastikuarhitektuuri sisu veidi lahti seletada.

 

TO: “Maastik” on universaalne sõna, tänapäeval armastatakse ka arhitektuurist ja linnaehitusest rääkida maastiku võtmes.

 

Jah, eksisteerib koguni “maastiku urbanismi”-nimeline liikumine. Igaüks käsitleb seda sellisena, nagu tahab. Positiivne on see, et on hakatud aru saama, et projekt ei lõppe kitsalt krundi piiriga, vaid koht on laiem mõiste – linn või piirkond, millega sa pead arvestama. Tuleb mõelda kaugemale kui üks maja. Aga üldiselt on maastiku urbanismi kujul tegu väikest viisi terminoloogilise brändimisega. Vastav kursus on olemas Londoni AA arhitektuurikoolis, ent kui ühel sealsel doktorandil palusin endale asja seletada, ei olnud ta kuigi konkreetne. Tema jaoks tähendas maastik ka infra­struktuuri, ent minu jaoks on see juba teine teema. Naljakal kombel pole projektid, mida need urbanistid illustratsioonidena kasutavad, mitte linnaehituslikud projektid, vaid pargid.

 

KK: Nii nagu maastiku urbanismi on raske määratleda, on ka maastikul palju tähendusi ja seletusi. Eestikeelne “maastik” on geograafide leiutatud sõna, nad viitasid sellega maapinna morfoloogiale ja nad peavad siiani maastikuteemat oma spetsiifikaks. Kuidas teie maastikku määratlete?

 

Võiks ette kujutada mitut ringi. Kõige suurem oleks looduslik maastik. Juba siin tekib raskus: kas mõtleme maastikule produktiivsuse aspektist – maastik jahipidamiseks või põllumajanduseks, või siis kui maaliline, kunstiline vaade? Järgmine ring on nn kultuurmaastik, mis paikneb kuskil geograafia ja arhitektuuriajaloo vahel. USAs oli selle uurimissuuna alusepanijaks John Brinkerhof Jackson, kes vaatles põllumajanduslikke mustreid üle maa: tehaseid, mis pidid veekogu läheduses asuma, ja tehaseid, mis olid ühekorruselised, kuna tootmissüsteemid ja transport tingisid nii. Tema tähenduses on kultuurmaastik inimkätega loodud. Maastikuarhitektuur (ma kasutaks terminit “kujundatud maastik”, designed landscape) sobitub omakorda kultuurmaastikku. Tekib kolm tasandit. Mulle meeldib mõiste “kujundatud maastik”, kuna termin “maastikuarhitektuur” nagu viitaks, et maastikku peaks kasutama vaid arhitektuursetel eesmärkidel või tuleks sellele anda arhitektuurne, geomeetriline vorm. “Kujundatud maastiku” terminit võib samuti kritiseerida, sest sel juhul võib ka põllumajandusmaad pidada disainitud maastikuks. Ideaalset terminit pole leitud.

 

TO: Te olete õppinud arhitektiks?

 

Jah, ma õppisin Florida ülikoolis, siis aasta Soomes ja sain oma magistrikraadi Berkeleyst Californias – mul on kraad nii disainis kui arhitektuuris. Olen veidi tegelenud ka graafilise disainiga. Aedu ma kujundanud ei ole või siis nii väikesi, et ma ei näita neid kunagi kellelegi.

 

TO: Mõtlesin just Charles Jencksile, kes kuulsa arhitektuuriajaloolasena tegeleb samal ajal ka maastikuarhitektuuriga ja on kujundanud mitmeid parke (sh palju endale). Mis sa tema töödest arvad?

 

Parim kriitika tema tööde kohta kõlas Edinburghi “Kosmilise spekulatsiooni aia” aadressil. Kui kõik looduse protsessid on äärmiselt muutlikud, siis miks küll tahab ta kasutada põhiliste väljendusvahenditena staatilisi maapinnavorme? Mina nimetaks tema asju ekstsentrilisteks aedadeks. Naljaga pooleks võib ka öelda, et minul pole ei raha ega maaomandusi nagu Jencksil... Mul on küll kodumaja taga väike aed, aga selle eest hoolitseb õnneks mu naaber.

 

TO: Kui sa maastikuarhitektuuri ajaloo uuri­misega alustasid, oli see teatud mõttes hüljatud ja väheuuritud teema?

 

Minu huvi tärkas Jaapanis. 1970ndate alguses seal esimest korda käies huvitusin eelkõige rahvapärasest arhitektuurist, Jaapani moodsat arhitektuuri pidasin äärmiselt formalistlikuks, kus ruumiga ei tegelda ja mis on vaid kaunilt üles pildistatud. Nii tabasin end templites hoopis läbi maja vaatamas, et näha aedu tagahoovides. Loomulikult meeldivad zen-templite nn kuivad aiad, sest nad on nii moodsad. Lugesin ka, et jaapani nn jalutus­aial on tugev paralleel Inglise maastikuaiaga, mis omakorda tekkis reaktsioonina Prantsuse regulaarpargile, mis omakorda pärineb Itaalia aiatraditsioonist, jne. Nii see huvi ja seosed tekkisid.

 

Moodsa maastikuga hakkasin tegelema ­seetõttu, et keegi seda ei uurinud! Berkeleys kohtusin oma tulevase naisega, kelle lõputöö teemaks oli Prantsus­maa 1920.–30. aastate kubistlik aiakujundus. Kuna mina teadsin Ameerikat ja tema Euroopat, siis täiendasime üksteist väga hästi.

 

Naljatasime, et inglise keeles sel teemal ilmunud neljast raamatust oleme meie kirjutanud kaks, ja ükskõik kuhu me ka ei lähe, on see automaatselt moodsa maastikuarhitektuuri uurimise keskus. Tänaseks on loomulikult ilmunud palju rohkem uurimusi.

 

KK: Kuidas sa tänast olukorda kirjeldaksid? Kas maastikuarhitektuuriteooria on muutunud olulisemaks? Arhitektuuriteooriaga on tal ju raske võistelda.

 

Vastav ringkond on ju väga väike, tegelikult pole korralikku moodsa maastikuarhitektuuri ajalugu trükis ilmunudki. Loodan selle ühel päeval koostada, sest kindlasti olen ma moodsaid maastikke näinud rohkem kui keegi teine. Mõni aasta tagasi rajasin arhitektuuriajaloolaste ühingu sees maastikuajaloo uuri­jate sektsiooni, mis ei tegele ainult ajalooga, vaid pigem maastiku uurimisega laiemas mõttes. Loodan, et mõne aja pärast tekib selle baasilt ka akadeemiline maastikuarhitektuuri uurimise distsipliin. Viimati oli meil 110 liiget 20 maalt.

 

Inglismaal on ajaloolise maastiku uurimine väga tugeval järjel, ent moodsa perioodiga tegelevad vähesed. Loen oma teeneks, et olen paljusid suurepäraseid arhitektuuriajaloolasi suunanud ka maastikke uurima – tavaliselt neid vastavale konverentsile kutsudes! Neil on arhitektuuriajaloolase vaatepunkt, kuid väga huvitav oleks ka näiteks agronoomi taustaga inimese lähenemine ajaloole. Kahjuks ma ei tea ühtki sellist inimest.

 

Inglismaal ilmus küll hiljuti Tom Williamsonilt fantastiline raamat “Polite Landscapes”, mis räägib muu hulgas, kuidas jahipidamine ja jahirelvade muutumine 18. sajandi Inglise maastikke muutis.

 

Näiteks hakati laskma faasaneid ja kuna need ei armasta paksu metsa, õhendati puudefronte.

 

Teises peatükis räägitakse majanduslikust kasust – kuidas tammede kasvatamine r egulaar­väljana oli pigem ökonoomne kui esteetiline otsus. Maastikukujunduse uurimise teebki huvitavaks fakt, et seda ei saa kuskil õppida ja kõik inimesed, kes maastikuajalooga tegelevad, on väga erineva uurijataustaga.

 

TO: Klassikalise pargi suursugusest ajaloost ollakse teadlikud. Mis on moodsa maastikukujunduse juures kõige huvitavam? Mida on 20. sajandil spetsiifilist?

 

Moodne maastikukujundus haakub loomulikult moodsa arhitektuuri arengu ja suurte muutustega 20. sajandil. Üks erinevusi traditsioonilisest maastikust on näiteks keskendumine erinevatele kasutusviisidele. Lisaks uued materjalid, mida sõja ajal hakati tootma militaareesmärkidel (nt alumiinium) ja mis nüüd on aedades kasutusele võetud. Tähtis on näiteks ujumisbasseini tulek, samuti sise- ja välisruumi sidumine tervikuks.

 

Muutus ruumiline tundlikkus, meelega kaotati näiteks teljelisus, vaatepunkt muutus liikuvaks. Tihti öeldakse, et moodsus oli lahtiütlemine kõigest eelnevast, mitte enese määratlemine.

 

Maastikukujunduse puhul on see “põlvkondade sõda” veelgi keerulisem, sest puudega saab lõpuks käituda ju vaid kahel moel: kas lasta neil kasvada või pügada! Kuidas sa teed moodsat puud?

 

Minu huvialad on väga varieeruvad, kõik tundub huvitav, ja kui oleks aega, tegeleksin näiteks kindlasti Eesti ja Herbert Johansoni loominguga. Ta tundub tõeliselt paeluv ja sama elegantne kui näiteks toonane Rootsi arhitektuur. Johansoni tehtud Pelgulinna Ristiku põhikool on palju parem kui Gunnar Asplundi Karl Johansskola Göteborgis!

 

Ja lõpuks – moodsaid maastikukujundusi saad sa alati vaatama minna, vanema perioodi puhul oled aga täielikult sõltuv arhiiviallikatest.

 

TO: Maastik on muutlik, kui seda ­ei hooldata, siis algne kujundus laguneb koost?

 

Jah, ajaloolase jaoks on täielik õudus näiteks daatumite panemine – hoonetel on kindel valmimisaeg, projektidel algus- ja lõpuaeg jne. Maastikuarhitektuuris on olemas küll arhitekti tehtud istutusplaan, ent mul pole aimugi, kas seda järgiti, kas üht või teist taime oli saada, jne. Pärast istutamist ju jooniseid ei tehtud.

 

KK: Viimasel ajal on esile kerkinud uued suunad maastiku kujundamisel, näiteks protsesside suunamine. Tuntud maastikuarhitekt Gilles Clément on hariduselt aednik ja ta armastab taimi. Tahtmata neid reguleerida, üritab ta arengut diskreetselt juhtida.

 

Tema loodud on evolutsiooniline aed Citroëni pargis Pariisis, kus ta külvas maha igasugu metsikuid taimi ja vaatas, mis ellu jäid, on pargi populaarseim osa!

 

Paraku pole see aed kõige popim selle pärast. Elasin pargi avamise aastal Pariisis ja tõesti oli alguses Clémenti’i aed oma metsikute lillede ja muuga väga eksootiline. Nüüdseks on seal vaid umbrohi ja orashein, täiesti ebahuvitav! See on darvinism – vastu peavad vaid tugevamad, neid metsikuid lilli oleks tulnud igal aastal uuesti külvata. Toredad on seal hoopis need platvormid, millest ei saa aru, kas need on lauad või toolid, ja mida inimesed igal võimalikul moel kasutavad.

 

Võrreldes ülejäänud pargi formaalsusega, kus pole praktiliselt ühtki varjulist kohta, armastavad inimesed tõesti Clément’i aia metsikust ja platvorme.

 

Tema kõige värskem töö on Branly muuseumi aed Pariisis. Maja ise on täiesti kohutav, üks parimaid kohti on Patrick Blanci eksootiline roheline taimesein, aga see asub üsna imeliku koha peal, avanedes linna poole.

 

TO: Milline regioon või figuur on sinu hinnangul maailmas hetkel nö juhtival kohal, kõige põnevam, arenevam?

 

Minu meelest on Prantsusmaal palju häid kujundajaid: Michel Desvigne ja tema ökoloogiliste arengusuundade uurimused, samuti Alexander ­Chemetoff. Huvitaval kombel juhtub aga Prantsusmaal sageli, et kui maastikuarhitekt saavutab teatud kuulsuse, muutub ta urbanistiks ja hakkab tegelema linnaplaneerimisega, tema tööd ei saa enam kuigivõrd maastikuarhitektuuriks pidada. Šveitslane Dieter Kienast, kes kahjuks suri noorelt, tegi imeilusaid aedu. Loomulikult West 8 Hollandist, selle juht ­Adriaan Geuze on väga mõjukas figuur, pean teda üheks taibukamaks meheks oma erialal.

 

Ameeriklaste jaoks on oluline Martha Schwartz, kes nüüd elab küll Inglismaal. Inimesed ütlevad tema tööde kohta, et maastikuarhitektuur see küll ei ole, ja siis mõtlevad paar minutit ning küsivad endalt, et mis see maastikuarhitektuur üldse on. Nii et ta paneb järele mõtlema. Martha tööde puuduseks on see, et need on nagu vaateaknakujundused, ainult et õues. Oma skaala tõttu on nad koheselt kasutamiseks, vananedes ruttu.

 

TO: Millised on tänapäevased suunad maastikukujunduses? Kas imagoloogiline meediamaailm on sarnaselt arhitektuuriga ka seda eriala mõjutanud?

 

Arvan, et inimesed suhtuvad maastikku ­tõsisemalt. USAs on maastik midagi looduse ja kultuuri vahe­pealset, enamik maastikuarhitekte mõtlevad 80 protsenti loodusest ja 20 protsenti kultuurist. Kunsti suhtes ollakse väga ignorantsed ja ­seetõttu kunstilembesed Martha Schwartz või Peter ­Walker on tõesti silmapaistvad. Walker on küll üks ­tuntumaid nimesid eeskätt seetõttu, et ta on World Trade Centeri memoriaali maastikuarhitekt ja tema ­nimi on läbi käinud meediast, muidu teda vaevalt teataks.

 

Üks oluline teema on endiste tööstusalade ellu­äratamine – näiteks Kathryn Gustafsoni endise gaasivabriku alale rajatud park Amsterdamis tegeleb saastunud pinnase ja muu sellisega, samuti James Corneri Fresh Killsi pargi projekt New Yorgis, mis sisuliselt on prügimäe taaselustamine.

 

See on liikumine, mis hõlmab looduslikke protsesse, kuhu arhitekt sekkub teatud analüüsi järel.

 

Nii et taaskasutus ja säilitamine, moes on ka nn tervendavad aiad, näiteks vähihaigete jaoks.

 

Tööstusalad on peaaegu romantikaks muutunud, tõenäoliselt on see seotud genius loci ideedega.

 

Minu kriitika Corneri suhtes oleks, et keskendutakse protsessile, mitte tulemusele. Miks muretseda selle üle, mis juhtub 20 aasta pärast, huvitumata, milline see koht on täna? Ei Corneri ega näiteks Bruce Mau puhul, kes teeb parki Torontos, ei tea ma, milline see maastikuarhitektuur on, miks nad nimetavad neid asju parkideks – nad ei räägi kunagi tegevustest või kasutusviisidest, vaid loodusest. Õigemini öeldes oli projektis küll tegevuste nimekiri, kuid need oleks võinud aset leida ka New Yorgi Central Parkis, mis on kujundatud 150 aastat tagasi.

 

Minu meelest oleks vaja uusi vorme, uut maastikku, ent ei Corner ega Mau pole seda tõestanud.

 

Tegevused pargis või avalikus ruumis pole kuigi palju muutunud, isegi La Vilette’i park pidi kunagi autorite sõnul olema arhitektuuri, linna jätkumine – miks? Pariisis on piisavalt linna, miks see park peaks selle osa olema, inimesed tahavad hoopis kohta, kuhu linnast eemale põgeneda.

 

TO: Seega vaatamata tehnoloogilistele uuendustele ja muutustele elustiilis kasutame me aedu ja parke samamoodi?

 

Mina ei tea, mis see uus elustiil on. Enamik arhitekte otsib lihtsalt ettekäänet, et üht või teist asja teha. Ma pole näinud inimesi, kel oleks radikaalselt erinevad elutingimused, välja arvatud tudengid.

 

Kui sul on raha oma maja jaoks, oled sa kodanlane. Majas võib elada küll geipaar, ent elamisviis on neil samasugune kui teistelgi.

 

Mõjukad ning jõukad inimesed tellivad tavaliselt väga konservatiivseid maju ja aedu, see on omamoodi enda ajalukku raiumine, moodsuse tahtjaid on vähe.

Viited

Email again:

Kommenteeri!

Nimi
E-mail
Kommenteeri

Kirjuta siia esimene kommentaar!