Uudised ja artiklid

Planeerimisest Sirbis 27.03.09

Postitas: Sirle | Kuupäev: 27/03/2009

Allikas: Sirp 27.03.09

Planeerimine

Ike Volkov

 

Planeering on ühiskondlik kokkulepe. On konsensuslik, kõigi huve kõige vähem riivav lahendus. On muu hulgas ka avalikke huve väljendav dokument. Neid väljendeid on kuuldud, nende kohaselt on püütud talitada. Planeeringu koostavad asjatundjad. Nõutakse analüüse, uuringuid, hinnanguid, visioone. Ja siis tuleb naaberküla mees ja arvab, et talle ei meeldi. Niisama, põhimõtteliselt.

 

Nõmme keskosa planeeringu aruteludel kordus väide: mulle ei meeldi, et minu maja ees peatub buss. Bussiga sõidavad igasugused kilekotiga inimesed ja ma ei taha, et nad minu maja ees seisavad. Tean mitut juhtumit, kus protestija on saanud palju raha, kus talle on ehitatud garaaž või kingitud korter, et ta võtaks protesti tagasi. Lepingud ju sõlmitud, kraanad seisavad kohtuotsuse ootel, laenud tiksuvad, lihtsam on teha ühekordne kulutus  kui kobada pimeduses. Kui kulutus ikka jääb ühekordseks. Inimesed aktsepteerivad kauneid põhimõtteid, aga enamasti seni, kuni need ei puuduta neid ennast. Nõmme tee seltsi eestkõneleja H.V. kaitseb iga puud ja (lausa lagunevat) elukeskkonda, sest need ei asu tema krundil. Praeguseks on elujõus puu tema kinnistul asendatud unikivist platsiga, majamürakas valminud missugune! Aed autosid täis.

 

Siit küsimus: kus lõpeb demokraatia ja algab hämamine ning väljapressimine? Miks on vaja menetleda teiste samasuguste vahel asuvat üksiku krundi planeeringut? Sisuliselt on see ju asendiplaan. On ju mitmeid ettekirjutusi nii tuletõrje, loomuliku valguse kui loodus- ja muinsuskaitse valdkonnas, nende täitmist jälgivad ja projekte kooskõlastavad vastavad inspektsioonid ja teenistused (edastades paraku sageli üksteisele  vastukäivaid nõudmisi). Projekti koostab õppinud asjatundja – arhitekt. Me räägime sobivast majast, kenast mahust teiste majade vahel, mitte abstraktsest linnaruumist, visioonist või mitmekümneaastasest perspektiivist. Ettekirjutused on sageli subjektiivsed, sõltuvad kirjutaja maitsest, mitte seadustest. Vahel analüüsitakse näiteks detailplaneeringu seletuskirja kui ilukirjandusteost. Ja pöörduda, apelleerida pole tegelikult kuhugi.

 

Samas on valminud  ja valmivad suuremad visioonid, vähemalt Tallinnas. Seal on reeglid juba kenasti paigas. Võtame need ette ja usaldame arhitekti! Arhitekt punnitab ametnike endi koostatud ettekirjutuste rägastikus, kes kindlustavad end ühe apsu vastu seitsmesajast lahendusest. Raiskame ressurssi, kuid see ei kindlusta ikka parimat lahendust. Parimad lahendused, auhinnatud teosed, on enamasti novaatorlikud, „kahtlased”, ebatraditsioonilised.  Kui pikaks on veninud eelnõude seletuskirjad, kui palju leiame sealt mõttetuid kordusi, vihjeid normdokumentidele, analüüside koopiaid! „Otsustamatus” on selle tegevuse märksõna. Igaks juhuks veel üks kooskõlastus, veel üks komisjoni otsus, veel üks arvamus. Paranoilisena võiks arvata, et kogu keeruline planeerimisprotsess käib „kellegi huvides”.

 

Kunagise osalenuna tean, et iga paber sünnitab kümme uut paberit. Ja töötajad ägavad  enda tekitatud tohutu töökoorma all. Nuputame, menetleme, ent tulemus pole sageli ikka see, mida tahaks. Planeeringu seletuskiri ei kindlusta soovitud tulemust. Lugupeetud omanik imestab, miks piiratakse detailplaneeringu tingimustega tema soovi funkmajade piirkonda oma unistust, väikest lossikest püstitada. Keeruline seletada. Ja ta püstitab, hoolimata detailplaneeringu seletuskirjast. Palkmajad on hinnas. Tervislik eluviis, looduslähedased  materjalid. Palgid nagu kileviinerid, mõni heleroheline, mõni oranžiks võõbatud. Kaunistused Karjala kandist või vene muinasjuttudest, katusekatteks Rannila plekk või Eststeini betoonkivi. Kõik see on omaette vajalik, kuid mitte sellises koosluses. Eriti veider on kohata saunataolist ehitist Trummi tänaval kortermajade või Viimsi funkmajade vahel. Või Särgava tänava alguses. Detailplaneering ei huvita siin enam kedagi.

 

Üks jaburamaid asju teel Mustamäelt linna,kohe paremat kätt pärast koledat tsinktraadist kanavõrguga piiratud kapsaussirohelist maja on hiiglaslik reklaamiviit, mille ümber, vaat et sõidutee servani on asfalteeritud kaarjas kõnnitee. Reklaamikandja seisab seal ja irvitab. Detailplaneering seda ei puuduta. Viru hotelli katusel vedeleb metallkonstruktsioon keeleseadust eiravate kirjadega. Olümpia hotelli seinal ilutseb veidras kirjas sõna „Boulevarde”. See on see tegelik linnaruum.

 

Samast tüvest on ju pärit laste hämmastavad nimekujud, risustatud kõnepruuk. Mõju ulatub arhitektuurist kaugemale. Imestan aina, kuidas on ikka võimalik ehitada linnamüüri vastu lammutatud majade asemele uusi „vanu”. Projektis oli ju säilitatav märgitud. See ei säilinud. Kohus ei saanud ilmselt projektist aru. Arutatakse mõnd formaalset punkti (tähtaeg, komaviga), mitte asja sisuliselt. Mitte seda, milles ikka asi, et  mis läks tegelikult valesti. Maaomaniku ehitusõiguse realiseerimise keelamine on omandi vaba kasutamise oluline piirang, olgu maja kui tahes sobimatu. Kui ehitusprojekt vastab planeeringule, siis ehitusloa andmisest keelduda ei saa. Ilu mõistet seadustes pole. Kes ikka on see otsustaja, see absoluutse tarkuse kehastus? Arvan, et sõltumatu asjatundja. Sõltumatuid asjatundjaid on hädasti vaja.

 

Hääd inimesed! Pigistame silmad kinni, mõtleme Nõmmele ja see kujutis meie mõtteis on õige. Sama on Piritaga. Kadrioruga. Ilma igasuguse üleliigse bürokraatiata. Luban, et teen arhitektide liidu esimehena kõik endast oleneva mõttetuste likvideerimiseks. Lihtsa ja selge asjaajamise taastamiseks. Lihtsate, üheselt mõistetavate reeglite kehtestamiseks.

 

Planeerimine ja planeerimatus

Mart Hiob, linnaplaneerija, Tallinna Tehnikaülikooli Tartu kolledži maastikuarhitektuuri õppetool

 

Ruumiline planeerimine on liiga oluline, et jätta see asjatundjate otsustada. Niimoodi võiks iseloomustada valitsevat planeerimisteooriat. Tõepoolest on planeerimine, mis puudutab eelkõige linnalisi asulaid, teinud XX sajandi jooksul läbi vastuolulise arengu. XXI sajandiks oleme aga jõudnud olukorda, kus paljud juurdlevad endiselt samade probleemide üle, mis sada aastat tagasi. See osutab ehk vaid planeerimise keerukusele. Hullem on  see, et mitmed pakuvad välja ka samu lahendusi, mis on korduvalt läbi kukkunud.

 

Renessansist peale on linna käsitletud kui kunsti, kui lõuendile kantavat struktuuri, mille värvid püsivad läbi sajandite niisama lummava ja kaunina kui Rafaeli „Madonna”. Tuli vaid leida ideaalse linna võrdkuju, keskkond, mis võimaldab linlastele igakülgse ja pikaajalise heaolu. XIX sajandil hakati ideaallinna otsimisel esteetika asemel eelistama ratsionaalset  mõtlemist, inseneriteadmisi. Tööstusrevolutsioon lõi kujutelma, et inimmõistus on suuteline looma tehnoloogia ükskõik, millise ülesande lahendamiseks. Miks ei peaks siis linnaplaneerimine olema järjekordne paari tundmatuga võrrand? Moodsa linnaplaneerimise piibliks kujunes XX sajandi keskel Le Corbusier’ avaldatud „Ateena harta”, mille põhimõtted on sõnastatud 1933. aastal. Üldise heakskiidu pälvis funktsionalistlik  linnaplaneerimine II maailmasõja järel, mil see pakkus arusaadavaid ja kiireid lahendusi teravale elupinnakriisile. Selline usk saavutas lääneriikides oma tipu 1960.-70. aastatel. Kriitika ei jäänud siiski tulemata.

 

Üks tuntumaid kriitikuid oli 2006. aastal lahkunud iseõppinud urbanist Jane Jacobs, kelle raamatut „Suurte Ameerika linnade surm ja elu” („The Death and Life of Great American Cities”) loetakse üheks XX sajandi mõjukamaks linnaplaneerimise  raamatuks. Jacobs tõi välja funktsionalistliku linnaplaneerimise varjupoole, eelkõige keskkonna võõrandumine selle kasutajast. Kriitikud mõistsid, et seekord on võrrandi üks tundmatu osutunud inimmõistusele üle jõu käivaks. Selleks tundmatuks on inimene ise. Läbi mitmete etappide on planeerimisideoloogia meie kultuuriruumis jõudnud äratundmisele, et ruumilisi otsuseid tuleb langetada  inimlikku mõõdet arvestades, sealjuures vormis, ruumisuhetes, paigutuses jne. Hea elukeskkonna mõõdupuuks ning ka mõõduriistaks on seda kasutavad elanikud ning töötajad. Paindliku ja mitmekesise ruumi loomisel tuleb arvestada ka loodusväärtuste, kultuuriväärtuste, esteetika, tehnoloogiliste võimaluste, maksumuse ja funktsionaalsusega. Sellegipoolest jääb esmaseks lähtumine inimesest. Linnaplaneerimisel tuleb kasutada inimkonna  teadmiste märkimisväärset osa.

 

Nende teadmiste sünteesijad ning rakendajad on planeerimisspetsialistid, kes peaksid oskama pakutud lahendusi võrrelda igas olulises aspektis. Asjatundjad oskavad tuua välja lahenduste nõrgad ja tugevad küljed ning esitada need arusaadavas keeles otsustajatele. Vajadusel tuleb tavapärase kahemõõtmelise kaardimaterjali ning selgitavate tekstide kõrval kasutada lisavahendeid nagu kolmemõõtmelised  joonised, maketid või fotomontaažid. Õnneks ei ole iga planeeringu raames vaja selgusele jõuda kõiges, alates maailma loomisest ning ruumilist probleemi lahendades saab piirduda kindla asukoha ja määratud arvu olulisemate väljakutsetega. Hea tahtmise korral on võimalik välja selgitada oletatav parim lahend. Nagu mainitud, planeerimislahenduste üle otsustamise õigus on ruumi põhikasutajatel.

 

Nagu ka meie demokraatlikes naaberriikides,  nii langetavad planeerimisalaseid otsuseid ka meil kohaliku omavalitsuse valitud kogud. Esindusdemokraatia tingimustes loetakse seda parimaks lahenduseks olukorras, kui on vähe aega ja raha. Siinjuures on siiski küsitav, kas see süsteem on ikka töökindel. Kohaliku omavalitsuse saadikud ei pruugi olla planeerimises eriti kompetentsed. Suuremates omavalitsustes puudub ka otseside ruumikasutajatega ning seega ei  pruugi nende hääl, keda saadikud on määratud esindama, otsuselangetamise juures kosta. Teisest küljest aga pääsevad planeerimisest huvitatud isikud kui tavapäraselt suure rahalise ja poliitilise mõjuvõimuga „arendajad” otsustaja juures oma argumentidega palju lihtsamalt löögile. Tulemuseks on äärmiselt ebavõrdne vastandus, mille juures ruumikasutajad on sunnitud leppima neile endale kahjulike otsustega, mille on formaalselt langetanud kasutajate esindajad. Kasutajavaenulike otsuste elluviimine sünnitab aga üldist rahulolematust ning petarhittumist nii ruumilises planeerimises kui ka esindusdemokraatias üldse. Olukorra parandamiseks saaks ette võtta nii mõndagi.

 

Üks võimalus on kohalike elanike kaasamise ja esindatuse suurendamine. Tegemist on nii kitsamalt planeerimistoimingute sisulisemaks muutmisega kui ka kodanikuühiskonna arendamisega. Oluliseks abivahendiks  on siin küla- ja linnaosaseltside edendamine, kellel on parem kontakt oma piirkonna elanikega. Seltsid suudaksid planeerimisalast teavet tõhusamalt levitada ning pärast mõningase koolituse või kogemuse saamist sõnastada ning kaitsta ka oma kogukonna seisukohti. Kohalike seltside elujõu tugevdamiseks tuleks anda inimestele võimalus suunata näiteks üks protsent maksudest otse mõne mittetulundusühingu arvele. Sellise  kodanikuühiskonda toetava maksukorralduse rakendamist võiksime õppida Euroopa riikidelt, nt Ungarilt, kus see on juba aastaid kasutusel olnud.

 

Teine viis parandada ruumilise planeerimise tulemust on algatada selle õpetamine mõnes Eesti kõrgkoolis. Praegu õpetatakse planeerimise eri tasemeid eri koolide juures kõrvalainetena. Terviklik õppekava, kus käsitletaks kõiki planeeringute tasemeid üleriigilisest  kuni detailplaneeringuni, puudub. Samuti ei pruugi ülikoolides antav planeerimisõpetus järgida samu teoreetilisi ja ideoloogilisi põhimõtteid. Õpetamist raskendab asjaolu, et Eestis ei ole ametis ühtegi linnaplaneerimise professorit. Tulemuseks on olukord, kus planeerimisspetsialistid, kes peaksid suutma lisaks hetkeprobleemidele näha ka tuleviku väljakutseid, on sunnitud olema ise töö käigus õpipoisi rollis. Arusaadavalt ei  saa siis ei omavalitsuses töötavad planeeringute korraldajad ega eraettevõtete planeerijad pakkuda täisprofessionaalseid lahendusi. Planeerimine ja planeerimatus ei ole eesmärk omaette, vaid vahend meie keskkonna kasutajasõbralikuks muutmiseks. Seepärast ei näita praegune avalik kriitika Eesti ruumilise planeerimise aadressil mitte planeerimatust, vaid heade planeerimislahenduste vähesust.

 

Planeerimist tuleb õppida ja õpetada!

Kalle Komissarov, Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna õppejõud

 

Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonnas on planeerimine õppekavas. Päris oma eriala kohe, mille lõpetajad saavad arhitekti ja linnaplaneerija kutse. Ja nii juba aastakümneid. Vaatame planeerimist nii mikroskoobi kui teleskoobiga. Kohalikust ja globaalsest nurgast. Seadusi ja praktikat, hoonestust ja haljastust, ruumi ja vormi. Otsime kvaliteeti ruumis ja head ruumi ümbritsevas.

 

Lisaks võetakse urbanistika õppetoolis lahti see, mis jääb planeerimisele tabamatuks. Ja kuidas neid pehmeid kvaliteete luua. Ning linnamaastike  õppetoolis see, mis on maastik linnas või linn kui maastik. Planeerimine, sh detailplaneeringute tegemine ei ole Eestis litsentsi nõudev eriala. Selle võivad ette võtta ka tööline ja kolhoositar. Ja seda hakkasid õpetama kõik, kellel oli tarvis oma õppekavasid täita. Planeerimist õpetatakse vähemalt viies Eesti kõrg- ja ülikoolis.

 

Sealjuures on ühes õppekava kokku pandud detailplaneeringu jooniste nimekirja järgi. See  on absurd! Ei mingit juttu ruumist, ajaloost, filosoofiast, sotsiaalteadustest, eetikast. Lihtsalt tore võimalus ettevõtlusega tegeleda. Planeerijate kursused on kokku pandud kiiruga, et anda kahuriliha alati näljastele planeerimisfirmadele. Keegi ei tee sellest saladust: turg on olemas, las käija! Praegu formeeritakse planeerimisõpet ümber, sest korraga on detailplaneeringute masin saanud aru, et keegi on hakanud kõnelema kvaliteedist! Ja  nende kaadril ei ole vastavat kvalifikatsiooni. Sõjandustermineid kasutades: valmistati kiirelt ette sõdureid rindele saatmiseks, strateege ja ohvitsere aga polnud seni vaja. See, et Hiob proovib Sirbis oma maailmamudelit sõnadesse vormida, on iseenesest jäämäe veepealne osa.

 

Nüüd, mil raha on maailmas otsa saanud, hakatakse planeerijate masstootmiseks loodud kursustel aru saama, et tuleb kuidagi ühiskonnaga suhestuma hakata.  Või surevad nad sama kiirelt välja, kui tekkisid. Lisaks on demograafiline lainepõhi kohe käes: enam ei jätku üliõpilasi. Konkurents tiheneb ju kogu kõrghariduse vallas. Ühendõppekavad, tööandja hetkevajadustele profileerumine, massiliselt tasulisi täienduskursusi. Voilà! Nii saab keerutada tolmu kvantiteedile pühendunud kursuste ümber. Kas oled meiega või meie vastu !

 

Minu tagasihoidlik seisukoht on, et pigem vähem  aga kvaliteetsemat kaadrit. Ega nüüd EKA arhitektuuriosakonnas pole ka kõik päris viimase teraviku järgi, aga vähemalt antakse siin laiem holistlik baasharidus. Ja õpitakse viis aastat! Kosilasi teiste kõrgkoolide seast käib meil pidevalt, sest nad saavad aru, et neil pole millegagi oma õppemahtu täita! Maa ja kinnisvara spekuleerimisel põhinev planeerimistööstus on Eestis aga nii võimas, et me ei muuda mitte midagi. Arhitektuuriteaduskonnas  on ümber nelinurkse laua kogunenud mõned džentelmenid, kes tajuvad väga selgelt, et ühel pool laiutab kuristikuna keskpärasus, teisel pool marginaliseerumine. Arhitektid ei kavatse maailmast irduda, kuid seda mängu me kaasa ei mängi. Killuke eneseuhkust on ilmselt tuha all veel hõõgumas.

 

Viited

Email again:

Kommenteeri!

Nimi
E-mail
Kommenteeri

Kirjuta siia esimene kommentaar!