Uudised ja artiklid

Mart Siilivask: milleks meile vaja...

Postitas: Sirle | Kuupäev: 03/05/2010

Allikas: Tartu Postimees, 28.04.2010

 

Mart Siilivask, ajaloolane

 

Milleks on vaja mälestisi, miljööväärtusi, muinsuskaitset, kogu seda ajaloolist taaka? Ilma minevikuta on ju palju lihtsam. Miks ei võiks iga põlvkond eelmiste kätetööd lammutada ja ümber kujundada oma maitse järgi. Milleks alles hoida seda, mis vormilt ja väärtustelt kuulub minevikku.

Siin öelduga sarnaseid või samasuunalisi mõtteavaldusi olen viimasel ajal lugenud nii internetikommentaaridest kui ka trükisõnast. Näiteks noor maastikuarhitekt Robert Kähr kutsus eelmisel aastal ilmunud ajakirjas ÕU protestima linnaruumi kasutamise reeglite vastu ja Raekoja platsi (Tallinnas) julgelt ümber kujundama.

Temale on kultuur «orgaaniline, bioloogiline nähtus, amööb, kes kasvab, hääbub, kohaneb vastavalt kontekstile ja tingimustele, milles ta parasjagu eksisteerib».

Ei ole vaja seda elukat puuri suruda ja reeglitega kammitseda, leiab ta ja kutsub veel kehtivaid käitumistavasid eirama ning käituma traditsioonilises linnaruumis oma äranägemise järgi: «Kohti tuleks vaadata käesolevas ajas, pidevalt uuenevate ja muutuvatena, mitte minevikust meieni kandunud jäikade kuvanditena, tardunud arusaamadena.»

Minevik kui kammitsad?


«Katkestuste kultuur» – ka seda Hasso Krulli 1990. aastatel leiutatud ja sealtpeale justkui oma elu elavat kummalist väljendit olen viimasel ajal taas korduvalt kuulnud. Ehk ongi järjepidevuse puudumine, ülekultiveeritud pidevusetus tolle amööbse kultuuri alustala?

Hästi tuntakse end alles siis, kui ollakse end mõne uue triki abil mineviku kammitsaist vabastanud.

Selline käsitlus ei võimalda kogeda minevikku ja selle jälgi meeliülendavana, neid pigem välditakse ja tõrjutakse. Ons selline sättumus meile ja meie ajale omane?

Milline on meie, 21. sajandi eestlaste minevikutunnetus ja suhe ajaloolisse linnaruumi? Kas me üldse tajume meid ümbritsevat linnamiljööd, eri aegadest pärinevaid ja erinevaid maailmu, vastuolulisi ideid ja iluideaale peegeldavaid ehitisi ja neist moodustuvat ruumi, kogu seda heterotoopset ja mitmetähenduslikku keskkonda, oma kultuuri osana?

Kas suudame sellesse maailma süveneda ja sulanduda, et seda väärtustada? Millise jälje jätame sellesse oma tegevusega meie?

Kas keegi on lugenud, mitmel juhul on Mart Laari äsja ilmunud raamatus «101 sündmust Eesti ajaloost» tegemist mõne hiljem rahvussümboliks saanud hoone ehitamisega? Vastus on, et mitte ühegi. Või siiski, kaks raamatus mainitud ajaloosündmust, Tartu Ülikooli asutamine ja taasavamine, seostuvad siiski ühe väga konkreetse hoonega.

Päris lootusetu lugu meie arhitektuuriteadvusega siis veel ei ole? Seda muidugi eeldusel, et hoone kui sümbol säilitab oma staatuse ja ülikooli kesklinnast välja ei kolita. Mujal ei oleks selline asi ilmselt mõeldav, aga meil on ju katkestuste kultuur, mine sa tea.

Juured on sügavamal


Meie algkooliõpikute stereotüüpne ajalookäsitlus on rõhutatult etnotsentristlik. Selle kohaselt algab tõeline Eesti ajalugu muistse vabadusvõitlusega ning jätkub eestlaste rahvusliku ärkamise ja omariikluse rajamisega. Seda, mis vahepeal oli, ei ole vaja eriti põhjalikult tunda, sest see ei ole «oma».

Sidemete katkestamist balti ja saksa kultuurikooslusega on meie kultuuri diskursuses käsitletud siiani üksnes positiivsena. Sellesse kultuuriruumi kuulub paraku ka enamik meie arhitektuuriloost, keskaegsed kirikud ja linnused, 18. ja 19. sajandi mõisaarhitektuur ja kogu nn suurte arhitektuuristiilide ajastu arhitektuuripärand meie linnades.

Kuivõrd Eesti oma arhitektuuritraditsioon kujunes välja alles 1920.–1930. aastatel, seostub meie rahvuslik arhitektuuriidentiteet siiani peaaegu eranditult selle perioodiga – kuvandiga «vanast heast Eesti ajast».

Alles viimasel ajal oleme hakanud avastama oma juuri ka sügavamalt. Näiteks üllatume, leides, et meie 19. sajandi teise poole ja 20. sajandi alguse puitarhitektuuri – olgu siis Kalamaja või Karlova – puitelamute tellijad ja ehitusmeistrid (tänapäeva mõttes arhitektid ja insenerid) olid ülekaalukalt eesti rahvusest. See siis ongi meie oma linnakultuur!?
Ent rahvusliku identiteedi suhestumine selle meie linnadele nii olemusliku ajaloolise kihistusega võtab veel aega.

Oleme harjunud pidama oma puitarhitektuuri millekski häbiväärseks, vähe- või koguni alaväärtuslikuks. Alates 1920. aastatest, läbi nõukogude aja kuni uue Eesti vabariigini välja peeti ajalooliste puumajade ja agulite lammutamist positiivseks – takistuste kõrvaldamiseks progressi teelt.

See arusaam kinnistus 20. sajandil elanud ja õppinud arhitektide, inseneride ja linnaplaneerijate mõttemalliks, muutus üldlevinud stereotüübiks ja püsib visalt siiani, leides endale nüüdse linnaplaneerimise protsessis erinevaid avaldumisvorme.

Hävitus jätkub


Olen pikemat aega juurelnud, mis on meie linnaruumis toimuva taga. Miks me ei oska oma arhitektuuripärandit hinnata? Miks ei ole ajalooliste hoonete ja traditsioonilise linnamiljöö säilitamine meil sama loomulik kui järjepidevama arenguga põhjamaades, Soomes ja Rootsis?

Ent isegi meiega sama saatust jaganud Lätis näib hetkel paremini olevat – näiteks kui võrrelda naabrite Kuldigat või Talsit meie väikelinnade praeguse ilmega.

1990. aastate keskpaiku unustati senised talupojatarkused, põlvest põlve edasi antud ehitushoolde traditsioonid, nagu puumajade värvimine ja akende kittimine, ja mindi kaasa uue ehitusmoega.

Ehkki tänaseks on paljud majaomanikud oma vigadest aru saanud ja hooldusvabade materjalide usukuulutajad ei ole enam nii populaarsed kui 1990. aastatel, jätkub linnakeskkonna risustamine plastakende ja muude odavate rämpsehitusmaterjalidega. Ühe kümnendi jooksul rikutud linnaruumi terviklikkuse taastamisele kulub tõenäoliselt aastakümneid ja miljoneid eurosid praeguste ja tulevaste maksumaksjate raha.

Veelgi suuremat kahju võib tuua 1990. aastatel ulatuslikult praktiseeritud sobimatute ehitusmaterjalide ja valede töövõtete valimatu kasutamine, mis veel aastaid hiljem võivad põhjustada elanikele terviseprobleeme ja hoonetele mädanikkahjustusi. Nii palju siis eestlaste ehituskultuurist.

Kuigi oleme põhjamaade eeskujust innustatuna praeguseks kehtestanud kümneid miljööväärtusega hoonestusalasid, ei ole me suutnud neid enese jaoks üldarusaadava sisuga täita, rääkimata argitasandil tehtavast selgitustööst. Miljööväärtuslike piirkondade hävitamine jätkub endise hooga.

Viimane ilmekas näide järjepidevuse puudumisest, enda kehtestatud põhimõtete eiramisest ning, mis seal salata, Tartut praegu valitsevate poliitikute ignorantsusest ja rumalusest on Lina tänava juhtum Tartus.

Lina tänava juhtum


See on terviklikult säilinud miljööväärtuslik hoonetekompleks, linna ajaloo seisukohalt oluline paik, kus ligi 180 aastat asus Tartu linnahaigla – kliiniku sündi uurinud Michel Foucault nimetaks sellist paika kahtlemata heterotoopiaks.

Kompleksi kavandas Tartu klassitsistliku linnaruumi kavandaja, linnaehitusmeister G. F. W. Geist aastatel 1827–1835. Selle pärliks on 1830. aastatest pärinev ampiirstiilis vana haiglahoone, mida raamivad 19. sajandil ja 20. sajandi algul rajatud ürgtartulikud puumajad.

Peaks olema enesestmõistetav, et sellise linna jaoks olulise tähendusega, miljööalana kaitstava paiga planeerimisel pööratakse erilist tähelepanu kõigi selle ilmet kujundavate ajalooliste hoonete ja miljööala ruumilise terviklikkuse säilitamisele.

Lähteseisukohtade menetlemise käigus juhtisid muinsuskaitsjad ja kodanikuühendused sellele korduvalt linnavalitsuse ja linnavolikogu tähelepanu. Ja ometi kinnitas Tartu volikogu pikemalt arutlemata iseenda varasema määrusega otseses vastuolus olevad detailplaneeringu lähteseisukohad, mis lubavad nelja miljööalal asuva ajaloolise puumaja asendamist uusehitistega ning kompleksi ajaloolise plaanistruktuuri ja miljöölise terviklikkuse lõhkumist.

Detailplaneeringu menetlus seisab veel ees. Lähteseisukohtade muutmine on avalikkuse piisavalt jõulise sekkumise korral võimalik ning päriselt ei ole kadunud lootus, et mõistus võidab poolt hääletanud linnavolinike rumaluse.

Siiski tekitab lühinägelikust olupoliitikast juhitud rumal ja põhimõttelage otsus minus masendust ja sunnib küsima, mis on tinginud selle meid ja meie ajastut iseloomustava ignorantsuse kultuuripärandi ja ümbritseva keskkonna suhtes, mille tõttu meie arhitektuuripärand hävib, linnaruum risustub, ja mis sunnib linnavolinikest poliitikuid, sealhulgas õpetatud ajaloolasi, vahetama kultuuriväärtusi peenraha vastu.

Kestmise võimalikkus


Minule ei ole kultuur bioloogiline nähtus, vaid tähistab isalt pojale, õpetajalt õpilasele edasi antavaid traditsioone, teadmisi ja käitumisjuhiseid, põlvkondade järjepidevust.
Kultuuri olemus seisneb eelkäijate loodud väärtuste ja pärandi tundmises, alalhoidmises ja edasiandmises. Üksnes selliselt toimiva järjepidevuse alusel saab võimalikuks ka uute väärtuste loomine.

Järjepidevuse katkemisel kultuur kidub ja tema edasikestmise võimalikkus sõltub sellest, kas sidet eelnenuga õnnestub taastada, kas õnnestub leida piisavalt pidepunkte, millelt areng saaks jätkuda.

Sellistes kriisiolukordades pöördutakse traditsioonide ja minevikupärandi poole, millel on omadus toimida omamoodi puhvri, vaimse kapitali ja inspiratsiooniallikana. Ajalugu pakub arvukalt näiteid sellistest rohkem või vähem viljastavaks osutunud pöördumistest alates klassikalisest kunstist ja renessansist kuni historitsismi ja postmodernismini.

Juurteta jäänud kultuur, mis ei suuda eelnenuga su­hes­tuda ja oma identiteeti säilitada, kaotab olemise mõtte ja tähenduse, sureb ja tõenäoliselt asendub millegi uuega, mis alustab oma kogemuste talletamist otsast peale. Ka selliseid näiteid on ajaloost teada. Ent sellises katkestuses ei ole midagi positiivset.

Ma usun, et Eesti auväärsete traditsioonidega linnakultuur ei ole veel kaugeltki surnud ja suudab ammutada uut elujõudu oma rikkalikust minevikupärandist. Selle eelduseks on aga, et seda minevikupärandit tuntakse, hinnatakse ja hoitakse hästi ning linnaruumis ei käituta barbaritena.

Ilma traditsioonide ja järjepidevuseta ei ole kultuuri, ka linnaruumis.

 

Viited

Email again:

Kommenteeri!

Nimi
E-mail
Kommenteeri

Kirjuta siia esimene kommentaar!