Uudised ja artiklid

Mart Port: Tallinnal puudub selgroog

Postitas: Sirle | Kuupäev: 09/01/2012

Allikas: Postimees, AK, 08.01.2012
Tiina Kolk

Üks Mustamäe, Lasnamäe, Õismäe ja Keldrimäe autoreid Mart Port tähistas sel nädalal oma 90. sünnipäeva. Tiina Kolgile antud intervjuus ütleb staažikas arhitekt, et kui iga instrumendi peremees valib endale ise nii muusikamehe kui ka teose, mida mängitakse, siis ongi kooskõla raske saavutada.


Olete osalenud Mustamäe, Õismäe, Keldrimäe ja Lasnamäe linnaosa planeerimisel. Millisega neist te rohkem rahul olete?

Ma hindan kõige rohkem Õismäed. Selle detailplaneering keskendub ringlinnaideele: elurajoon paikneb sõõrjalt ümber tehisjärve. Liiklus on seal hästi mõeldud. Mis on seal mööda läinud, ja selles ma tunnistan ennast süüdi, on see, et puiesteed kavandades ei osanud me ette näha (aga selle peale ei tulnud ka trolliliini projekteerinud firma), et kasvades sirutuvad puud liinidesse ja selle vältimiseks tuleb neid häbitult kärpida. Õigel ajal jäi see arvestamata.

Hamburgi arhitektid olid Laagna tee projekti liiklusohutusest vaimustuses: suure kiirusega trammid ja teised sõidukid liiguvad ühel tasapinnal, jalakäijad tulevad teiselt bussi- või trammipeatusse.

Me töötasime insener Reedik Võrnoga välja viis Lasnamäed kesklinnaga ühendava magistraali varianti ja kaalusime kõigi plusse ja miinuseid. Need arvestasid võimalikku kiirust, liiklusohutust, õhusaastet, mürataset jne. Lõpuks selgus, et maa sisse minek on kõige odavam. Muuseas, tee süvendist lõhatud paekivi ei läinud raisku, seda rakendati ehituses.

Kahju, et trammiteed tänaseni pole. Rublaaja lõpus olid rööpad kohale veetud, aga keegi leidis, et parem on need siit odavalt ära osta ja kusagil teises kohas kallilt maha müüa. Nõnda need rööpad kadusid ja nüüd on need kadunud aastakümneiks.

Kuidas teile praegune Tallinna linnapilt meeldib?

Mis mina, vanamees, siin torisen, aga linnal puudub selgroog. Rävala puiestee tuleks ühendada Pärnu maanteega. Transport on meil nagunii väga õnnetus seisus. Aga ei saa, iga maalapp tuleb osta või kompenseerida, ent raha pole.

Rahapuudus takistab ilmselt ka uue raekoja ehitamist. Linna esindushoone õige koht oleks Admiraliteedi basseini ääres, siis võiks raekoda kaunilt peegelduda mereveel, kaaslasteks mõned jahtlaevad.

Millised on teie hinnangul peamised erinevused nõukogudeaegse ja praeguse linnaplaneerimise vahel?

Ma tahaksin neid seletada võrdluses õigussüsteemiga. Ühed juristid – advokaadid – kaitsevad oma klienti, teised – kohtunikud – kontrollivad ja annavad hinnangu. Nende kahe poole teenistuses on seadused ja määrused.

Kui mõni arvab, et ehitusseadusi ja -määrusi tehti ning tehakse ka tulevikus lakke vaadates, siis ta eksib. Nõukogude ajal oli üks instituut, kes töötas läbi kogu vaba maailma vastavad dokumendid ja valis nende hulgast NSVLi sobivad. Projekteerimise ja ehituse ettekirjutusi oli Nõukogude Liidus umbes viisteist köidet ja kõik paragrahvid olid kaldu riigi kasuks. Eraisik pidi oma tahtmistega riigile alluma.

Ei saa seejuures salata, et selles seaduste rägastikus oli mõni huvitav aspekt inimeste kaitseks, näiteks pidi igasse korterisse päike paistma vähemalt kolm tundi päevas. Seda arvutati kuidagi kavalalt koostatud tabelite järgi. Majad asusid üsna hõredalt ja valgust jagus, kõik said tuult ja hoonete ümbrusse loodi rohealasid. Viimastest on kahjuks vähe järele jäänud, need on parkimisplatsideks muudetud. Aga mis teha, aja nõue.

Nüüd on linnaehituses tagaplaanile jäetud või vaikselt kõrvaldatud toonased ettekirjutused, mis määrasid ära, palju haljasalasid, puhkeplatse või spordirajatisi igasse piirkonda rajama pidi.

Kui toonased viisteist köidet olid riigi huvides koostatud, siis praegu on köiteid ilmselt vähem, aga need on tugevasti eraomaniku õiguste poole kaldu. Eraomanikku ei saa häirida, temalt ei saa näiteks võõrandada linnapilti risustavat põlenud puitlobudikku, kus kodutud sees elavad.

Aga iga linn vajab tulevikku vaatavat üldplaneeringut, mis ideaalis võiks olla nagu muusikaline suurvorm, mille ettekandeks on üles rivistatud orkester, mees-, nais- ja lastekoorid ning solistid. Ning dirigent juhataks kaunikõlalist teost partituuri järgi.

Kui tuua võrdlus meie linnaga, siis kahjuks kuuluvad orkestrisse ostetud pillid (ehk krundid) eraomanikele. Iga instrumendi (ehk maalapi) peremees valib endale nii muusikamehe kui ka teose, mida mängida, ning kooskõla ongi raske saavutada. Terviku saavutamist juhivad justkui pädevad instantsid ja spetsialistid peaksid nende tahet ellu viima, aga nende tegevust määrab valimistsükkel ning see sõltub poliitikast ja rahastajatest.

Meil on juba kaua räägitud riigiarhitekti vajalikkusest, kes oleks linnaplaneerimises nagu riigikohtunik õigussüsteemis. Ent esiteks, kust leida täiesti erapooletu, otseste tellimustega mitte seotud arhitekt? Riigiarhitekt peaks saama nii kõrget palka, et tal pole mingit huvi muud tööd teha, aga see muudaks ta muidugi laisaks. Teiseks, riigiarhitektil tekib tohutu hulk vaenlasi ning inimesena ei võida ta midagi.

Kas viisteist köidet ettekirjutusi arhitektidele tõi kaasa ka need ühenäolised magalapiirkonnad?

Tol ajal olid riikliku poliitika põhisuunad väga lihtsad: ehitada tuli palju, ruttu ja nii odavalt kui võimalik, kasutama pidi vähem elavjõudu ja rohkem masinaid. Loomulikult vallandas see tüüpprojekteerimise, mehhaniseerimise jne. Aga lisaks sellele tekkis veel üks nähtus, mida me nüüd paneme imeks: kust tuli siia nii palju immigrante? Nad kõik polnud ju sõjaväelased.

Pärast sõda olid linnad varemeis, elamispinnast oli suur puudus ning otsustati, et langenute, represseeritute ja emigreerunute asemele tuleb siia tuua vene oskustöölisi – ehitajaid. Ent kui majad said valmis, leidsid «spetsialistid», et värskes õhus, vihmas ja tuules töötada on siiski väga tülikas. Nad läksid äsja valminud vabrikusse tööle, sest soojas tsehhis liini ääres seistes teeniti sama palju. Ja siis oli jälle ehitajatest puudus ning jälle tuli uus sats neid mujalt, et eesti rahva vajadusi täita... Meie lõime endale aga vastu rinda: väga tore, töökohti tuli jälle juurde.

Miks eraehitus tol ajal nii kitsukestesse raamidesse oli surutud?

Tõepoolest, individuaalelamu pindala normiks oli 60 ruutmeetri, ka krundi suurus, isegi katusematerjalid olid määratud. Selle üks põhjus oli väga väikese valikuga ametlik ehitusmaterjalide müük. Kõike kombineeriti, ja oli selge, et riik kombineerimisele piiri panna ei suuda. Aga et majad liiga uhked ei tuleks, seda sai riik piirata küll.

Ma olen mitmekohalise numbri jagu eramuid projekteerinud. Muist oli vaesel ajal, muist hiljem. Näiteks 1954. aastal sain piiranguteta kavandada kirjanik Hans Leberechti villa Vana-Mustamäele.

Te ei kuulunud NLKPsse, ometi püsisite tähtsatel ametikohtadel. Kuidas see võimalik oli?

Minu arvates võib selleaegseid parteilasi jagada kolme gruppi.

Esimesse kuulusid asutuste juhid, kellele oli see kohustuslik. Tahtsid saada haigla, kooli või tehase direktoriks, siis tuli astuda parteisse. Partei liikmed nimelt said kitsamas ringis arutada ka selliseid probleeme, mida avalikkuse ette tuua ei tohtinud.

Teise moodustasid need persoonid, kes olid ülikoolis pähe tambitud marksismi ja leninismi tagajärjel veendunud kommunistideks pöördunud. Neid ei olnud väga palju ja neid rakendati rohkem lektoritena.

Kolmas seltskond oli karjeristid – neid oli siis ja neid on ka praegu. Ühe partei ajal oli neil kergem, nüüd peavad nad valima ja õigel ajal üle hüppama sinna, kus on kõige kasulikum. Raske, väga raske (muigab).

Mina ei olnud Eesti Projektis juhataja, ma olin peaarhitekt. Meie direktor ja peainsener olid loomulikult parteis. Minultki küsiti korduvalt, miks ma parteisse ei astu. Vastasin seepeale, et ka meie kõige suurem ülemus Moskvas, üleliidulise arhitektide liidu juhatuse esimees Mihhail Sergejevitš Orlov on parteitu. Kõik imestasid: kuidas see on võimalik? Selgitasin, et meil tuleb sageli välismaalastega vestelda ning väga ebamugav on pidada jutuajamisi etteantud raamides ja hoiduda küsimustest, millest suuniste kohaselt ei tohi rääkida.

Seesama Orlov andis meile 1980ndate keskel vastutusrikka ülesande: viisakalt võõrustada mootorjahiga Tallinna saabuvat Hamburgi delegatsiooni – 30 arhitekti koos abikaasadega. Meil olid sakslastega usalduslikud jutuajamised ja enne äraminekut tunnistas nende esimees Carl Freidrich Fischer oma lauakõnes, et on neli asja, milles nad meid kadestavad: roheline mõtteviis, maksimaalsed tulemused minimaalsete vahenditega, maa kuulumine riigile ja kehtiv autoritaarne kord.

Kui sakslased olid minema purjetanud, siis arutasime isekeskis, et kas see oli küünilisus, pilkamine või lihtsameelsus?

Mis te ise arvate? Kaks neist on aktuaalsed ju praegugi: maksimumi saavutamisest miinimumiga unistavad inimesed alati ning roheline mõtteviis on praegu väga moes.

Ka tol ajal tahtis iga mees endale kangesti autot osta. Raha justkui oli, aga Hruštšov ütles, et eraautoga me kommunismi ei sõida, ja nii jagati autoostulube rahvale näpuotsaga.

NSVL oli üks väheseid riike maailmas, kus pruugitud auto oli uuest kallim, sest uusi said üksnes valitud. Ja sakslased imestasid, et igal pool saab parkida, ummikuid pole, õhk on puhas ja müra puudub. Kus võiks olla veel parem elada? Muigama ajab ju.

Minimaalsete võimalustega osati tõesti häid tulemusi saavutada. Toon kaks näidet. Kui me projekteerisime Eesti Kaabli hoonet Narva maanteele, siis kirjutas ehituskomitee ette, kui palju punaseid telliseid me kasutada võime, ja mis puudu jääb, tuleb asendada lõhkamisel raiutud loodusliku paekiviga. Rehkendasime seda igat pidi ning leidsime, et paekivi annab hea võimaluse teha nurgad suurte postidega. Minu arvates maja sellest ainult võitis.

Praeguse välisministeeriumi, endise NLKP Keskkomitee hoone saali lae projekteerimise näide on veel drastilisem. Kavandasime selle kahepoolse betoonkooriku nagu hobusesadula, sest tellijaile oli oluline, et kõik oleks töökindel, ükski pirn ei tohtinud kustuda ega lamp alla kukkuda.

Mõtlesime, et see on kõnesaal ja peab olema hea akustikaga. Tahtsime valgustid seintesse peita nii, et need peegelduvad laest tagasi, aga sobivat viimistlusmaterjali polnud võtta. Murdsin pead, kuni mõtlesin välja, et paneme kilukarbitoorikud, neid stantsitakse meil nii palju kui kulub. Heli summutavale tulekindlale tekstiilile paigutades peegeldavad tihedalt pandud karbid suurepäraselt valgust.

Kui parteiboss Johannes Käbin seda kuulis, siis ta küsis: «Sul (ta sinatas kõiki) on siis selline plaan, et vabariigi kõige eesrindlikumad inimesed, kes kogunevad siia istungit pidama, on nagu kilud, keda need sinu karbid valvavad?» Ma ei teagi, mis seal saalis praegu on. Raamatukogu?

Maa kuulumine riigile kahtlemata hõlbustas planeerimist, ent kuidas mõjutas seda autoritaarne kord?

Õismäel on tihe ehitus, kõik lasteaiad, koolid, pargid, veekogud, jalutuskohad ja bussipeatused on jalgsikäigu ulatusel – alla kilomeetri. Selle naabruses asuvate madala hoonestusega piirkondade tihedus on 15 korda väiksem ning sinna on majanduslikult ebaratsionaalne ühistransporti korraldada, sest sõitjaid pole palju. See omakorda teeb inimesed sunnismaiseks: laps tuleb kooli viia, ämm haiglasse ja toitu tuua, kõik tuleb teha autoga.

Arvestades, kuidas kütusehinnad tõusevad ja nõudmised kasvavad, hakkab meie linnaosade kompaktsus, mis sakslastele toona imponeeris, nüüd tasapisi ka meie kainele mõistusele pärale jõudma.

Maa eraomandiga kaasnevaid probleeme kirjeldab näiteks ilmekalt juhtum, kuidas liiklussõlme alla jääv maa osteti eraomanikult ära kümneid kordi kallimalt. Või uues rajoonis, kus on palju lapsi, vajatakse kooli ja lasteaeda, pannakse ühele maaomanikule ette: teie krundile sobiks hästi lastead. See vastab: kuna haridusasutuse tulusus on nõrk, siis mina rajan siia hoopis hotelli, bordelli või bensiinijaama. Vaielda pole mõtet, seadused on praegu kõik eraomaniku poolt.

Jah, Vene ajal, kui kõik oli ligadi-logadi, õhkasime, et oleks meil ometi demokraatia. Demokraatiaga on võimalik ehitada üksikuid maju, aga ajaloost me ju teame, et suured linnaehituslikud kompleksid Vana-Roomas, Pariisis, viimasel ajal Dubais ja Abu Dhabis ongi rajatud autokraatide survel.

Võrdluseks toon näite esimesest demokraatiaväljendusest Nõukogude korra rüpes. Kui 1980ndate lõpus taheti Tallinna ooperiteatrit ehitada, oli meil veel rublavõim ja kurjad keeled rääkisid, et kogu selle hõlmikpuu vaikne ja märkamatu niiditõmbaja oli üks punapealik, kes ei tahtnud oma, kunagi küüditatule kuulunud, möbleeritud korterist lammutamise korral Lasnamäele kolida.

Funktsionääril aga ei sobinud partei otsustele vastu vaielda ja nii tuli inimestele õpetada, kuidas hõlmikpuud kaitsta. Ooperiteatri autor, arhitekt Peep Jänes nentis hiljaaegu, et hõlmikpuu jäi 15 meetrit teatrihoonest eemale. Kuna otsustamine aina venis ja maa jäi eraldamata, kukkus ka Moskva finantseerimine ära. Hõlmikpuu õilmitseb seal rahus edasi, aga meie otsime ooperiteatrile ikka kohta.

Kõnekas demokraatia näide on võidusammas. Siin võtsid otsuse vastu asjamehed, mitte asjatundjad. Kui see seisaks mööblimessi väravas, siis mõjuks ta valgusreklaamina, aga sügava tähendusega monumentaalse objektiga niimoodi vigureid teha on ennekuulmatu. Kogu vastutus on laiali hajunud. Keegi ei taha tunnistada, et ta otsustamises osales, ja kedagi ei saa vastutusele võtta. Paljude meelest on niisugusel kujul võidusammas ikka suur möödalaskmine.

Kas teil on maailma arhitektuuris oma lemmikud?

Ma vaatan imetlusega kaht objekti. Üks on Taani arhitekti Jørn Utzoni projekteeritud Sydney ooperiteater, see on võimas maamärk. Teine silmapaistev maamärk on Pekingi olümpiastaadion. Šveitsi ja Hiina koostööna valminud linnupeakujuline suurepärane rajatis on liiga vähe tähelepanu pälvinud.

Aga veel paelub mind autorikaitse temaatika arhitektuuris. Kunagi leidsin end Moskvas Tretjakovi galeriis Jüri Arraku maalitud Villem Raami portree ees. Keegi ei kujutaks ette, et näitusesaali siseneks üks uusrikas ja ütleks, selle pildi raam kõlab hästi kokku mu saunamööbliga, aga niisugune prillidega intelligent mulle ei sobi, paneme talle piibu suhu ja habeme lõua all, siis ta sobib mulle.

Kunstis on see võimatu, arhitektuuris on asjad teistmoodi – tellija otsustab, arhitekt saab vaid pakkuda antud tingimustel parima lahenduse.

Terve maailm on praegu hädas kirikutega. Varem inimesed kohtusid seal, pärast jutlust läksid järgmisse kohta ja võtsid koos õlut. See kõik kokku moodustas kultuurikolde. Nüüd on need funktsioonid läinud üle televisioonile ja interneti sotsiaalvõrgustikele. Kirikud on tühjad. Terves maailmas on tuhandeid pühakodasid, mis on ümber korraldatud kontserdi-, näituse- või spordisaalideks. Väikseid kirikuid on ostetud eramuteks, ehitatakse basseinid sisse, aga leitakse, et torn on niru – selle võtame ühel päeval maha.

Nii et autorikaitse arhitektuuris on paraku muutuv. Au neile, kes suudavad midagi arhitektuurimälestisena säilitada. See on suur au ja igal pool see ei õnnestu.

Mart Port

Sündinud 4. jaanuaril 1922 Pärnus.

Pärast Tallinna Polütehnilise Instituudi lõpetamist 1950. aastal siirdus ta Eesti Projekti ja jäi sinna 40 aastaks. Aastatel 1961–1989 oli ta instituudi peaarhitekt.

Arhitektide liitu astus 1952. aastal ning juba kolm aastat hiljem valiti ta arhitektide organisatsiooni esimeheks. Seda vankrit vedas mees 1979. aastani.

Aastatel 1961–1992 töötas Port ka ERKIs ja TKÜs õppejõuna, neist viimased 15 aastat professorina.

Tähtsamad tööd

1952–1956 Narva mnt 2 ja Narva mnt 9 kortermajad (koos Heli Volbergiga)
1961 Pro Kapitali maja (endine Eesti Kaabel)
1968 välisministeeriumi hoone (koos Uno Tölpusega)
1972 hotell Viru (koos Henno Sepmanniga)
1981 büroohoone Rävala pst 8 (endine Projekteerijate Maja)

Planeeringud koos Malle Meelakuga:
1963–1971 Tallinna üldplaan
1974–1976 Tartu üldplaan
1968 Mustamäe planeering
1968–1978 Väike-Õismäe planeering
1972–1978 Lasnamäe II ja III mikrorajoon
1969, 1992 Tartu Annelinna planeering
1972–1976 Viljandi Paalalinna ja Männimäe planeering


Viited

Email again:

Kommenteeri!

Nimi
E-mail
Kommenteeri

Kirjuta siia esimene kommentaar!