Uudised ja artiklid

Krista Kodres: kuidas kujuneb Tallinna nägu?

Postitas: Sirle | Kuupäev: 18/02/2010

Allikas: Tallinna Postimees, 18.02.2010

Krista Kodres, kunstiteadlane

 

Kunstiteadlane Krista Kodres kirjutab, et sarnaselt õiguskantsleriga igatseb temagi linnaplaneerimises enamat, avalikkuse ja ekspertide osalusel toimuvat kaalutletust.
 
Hiljuti meedias avalikustatud Tallinna Näituste väljaku uus detailplaneering sunnib taas mõtlema, kes Eesti pealinna ilmet kujundab. Selleks võtsin üle hulga aja läbi vaadata linnavalitsuse kodulehe linnaplaneerimise ameti saidid. Neilt saab aimu ameti eesmärkide ja ülesannete, algatatud planeeringute, struktuuri ja töötajate palkade kohta.

Ameti esilehel on juhataja Toomas Õispuu lühidalt ja löövalt sõnastatud tekst, mis algab nii: «Linnaruum ja selle areng on teemad, mille üle läbi aegade on tuliselt vaieldud, nagu ka selle üle, kas planeerimisel peab arvestama eelkõige esteetilisi kriteeriume või lähtuma ratsionaalsetest kaalutlustest.

Planeerimisprotsessi keerukus ja mitmemõõtmelisus muudavad otsuste langetamise aeganõudvaks protsessiks, mille kestel tuleb leida konsensus vastandlike arusaamade ja ootuste vahel.[.....]» Ja lõpeb: «Tallinn ei saa kunagi valmis ning niipalju kui on aktiivseid linlasi, on ka erinevaid arvamusi, kuidas suunata linnaruumi arengut. Oleme valmis arvestama oma töös äärmiselt laia arvamusteskaalaga, sest meie eesmärk on konsensuslikel otsustel põhinev areng.»

Toomas Õispuul on õigus, et planeerimine on keeruline protsess, ent vaadelgem, kuidas deklareeritud «konsensuse leidmine» ja «oma töös äärmiselt laia arvamusteskaalaga arvestamine» tegelikkuses toimib.

Viimase kohta saame veebilehtedelt teada, et Tallinnas on linnaplaneerimise aluseks 2001. aastal vastu võetud üldplaneering. Seda, nagu samuti aimub, korrigeeritakse aeg-ajalt – tegelikult üsna sageli – detailplaneeringutega.

Missugustel kaalutlustel neid tehakse, on ebaselge. 2004. aastal vastu võetud ameti põhimäärusest, nagu ka vabamalt sõnastatud ameti ülesannete loetelust leiame lause, et amet peab välja töötama «linna arengu, planeerimise ja infrastruktuuri ühtse strateegia».

Mina seda strateegiat veebilehtedelt ei leidnud, kuigi muus osas on need üsna informatiivsed ning tunnistavad, et tööd tehakse: 2008. aastal sai valmis ja kinnitati Tallinna vanalinna arengukava, ning guugeldades «teemaplaneeringud», saab kätte nii vastuvõetud (2008 – Tallinna kõrghoonete teemaplaneering, 2009 – määratleti tingimused Tallinna kesklinna miljööväärtuslike piirkondade hoonestamisel) kui ka töösolevad planeeringud (Tallinna tänavatevõrk ja kergliiklusteed, rohealad jm).

Niisiis ei ole ühtset strateegiat ehk visiooni (EPLi intervjuu värske peaarhitekti Endrik Männiga 23. 08. 2007), mis sõnastaks linnaruumi arendamise üldkontseptsiooni ning avaks väärtusalused, millele see toetub. Teisalt ei kujuta ma ka ette, missugusel nõiaväel «ühtne strateegia» saaks sõnastatud. Saja töötajaga planeerimisametis on 25 arhitekti, kes on hõivatud argise tööga.

Kontseptuaalseid suleseppi pole nende seast esile kerkinud ning ka linna peaarhitekt ise pole olnud agar oma mõtteid Tallinna ruumilise arengu kohta avalikkusega jagama. Ilmselt tuleks strateegia väljatöötamiseks otsida koostööd ja selle algatamine on ikka eelkõige linnavalitsuse kohustus.

Tahaks loota, et alanud koostöö Arhitektuurikeskusega aitab sellele kaasa. Koostöö «äärmiselt laia arvamusteskaalaga» on toimunud mitmel viisil. Näiteks Tallinna kõrghoonete teemaplaneeringu puhul toimus «avalikkusega arvestamine» niikaua – kolm aastat – , kuni paljud neist, kes tahtsid, jõudsid oma kõrghooned, mis juhtumisi paiknesid ettepanekutes ettenähtud keelualadel, ära ehitada.

«Äärmiselt laiale arvamusteskaalale toetumine» püstitab taas kord demokraatia filosoofilise küsimuse: kui rahvas otsustab, siis kes tegelikult otsustab? Tallinna linnaruumilist arengut kriitiliselt vaadates näib, et tehtud möödapanekud (näiteks parkla massiivse sissesõidu kerkimine linna nn Manhattani alguse esinduskohale, kõrghoonete lubamine Rävala pst nn pikendusele, kõrghoonete ehitamine Maarjamäe ja Kadrioru vahelisele alale jpm) on saanud võimalikuks, sest planeeringu lähteülesanne antakse üksnes planeerimisameti siseotsusega.

Ametit nõustanud, aastaid tagasi kaotatud arhitektuurinõukogu, mille Endrik Mänd oma ametisse astumise aastal 2007 taastada lubas, on siiani kokku kutsumata. Olen osalt päri selle nõukogu aadressil kunagi avaldatud kriitikaga, kuid teisalt vajaks amet oluliste detailplaneeringute algatamisel lisaekspertiisi. Selle üheks võimalikuks andjaks võiks olla varasemast laiapõhjalisem nõukogu, kus peaks arhitektide kõrval olema esindatud ka arhitektuuriteadlased, keskkonna, linnalogistika jt asjatundjad.

Alguses mainitud Eesti Näituste ala planeering on kogu planeerimisprotsessi kujukas näide. Selle ajalugu ulatub  1996. aastasse, mil sinna ehitati kõrghoonena üks elamu. 2000. aastate alguses taheti – argumendiga, et üks seal juba on – ka teist. Ja saadigi, kuigi vahepeal vastuvõetud üldplaneeringus oli kirjas, et tegu on ühiskondliku ja puhkealaga, millele võib rajada haridus-, teadus-, tervishoiu-, kultuuri- ja spordifunktsiooniga hooneid.

Nüüd avalikustatud, Irina Raua büroos valminud detailplaneeringu ettepanek näeb alal juba tervet gruppi 14-korruselisi hooneid, lisaks madalamat hoonestust.

Raua planeering toetub 2007. aastal linnavalitsuse tellitud ja Ike Volkovi tehtud struktuurplaanile, mis kujutab endast kogu Eesti Näituste ja sellega külgnevate maade linnaehituslikku ja arhitektuurset analüüsi ning ettepanekuid edasiseks tegutsemiseks.

Struktuurplaani tellimise mõte – enne uurida ja siis teha – on iseenesest muidugi tervitatav. 2008. aastal, kui struktuurplaani alusel töö detailplaneeringuga juba käis, jõudis info selle kohta ka ajakirjandusse, kus teavitati Eesti Näituste maa-ala taguste majaomanike protestist. Internetist leiab huvitava dokumendi, mis tuli seepeale õiguskantsleri büroost, kelle poole omanikud kogu protseduurile hinnangu saamiseks pöördusid.

Õiguskantsler vastas 16 leheküljel. Vastus seisneb tõdemuses, et linnavalitsuse menetlusprotsess on õiguslikult pädev – see tähendab, et tal oli õigus vastu võtta «haldussisene õigusakt» (ehk struktuurplaan ja lähteülesanne), kuid samas seletab Indrek Teder lahti haldussiseseks jääva lähtedokumendi kitsaskohtade problemaatika.

Teder möönab, et niisugune ameti seinte vahele jääv dokument võib kujutada ohtu inimese põhiõigustele ja -tavadele ning heale haldustavale. Ta näeb detailplaneeringute lähteülesannete puhul võimalust linnaplaneerimisameti manipuleerimiseks oma otsese ülemuse, (poliitilise) linnavalitsuse poolt ning selle vältimiseks soovitab teha lähtedokumendid kohe avalikkusele teatavaks, tutvustades kavatsetavate muudatuste olemust nii elektroonilises kui muus meedias.

Kõike seda pole (ka) Eesti Näituste maa-ala puhul tehtud. Meie ees on nüüd suure, linnas väljapaistval kohal asuva maatüki detailplaneeringu ettepanek, mis on juba tekitanud nii küsimusi kui ka kontraettepanekuid.

Näiteks on ala alternatiivse funktsioonina pakutud linnaparki. Kesklinna valitsuse linnaplaneerimis- ja maakomisjonist läks see napilt läbi. Ees on teised komisjonid, loodetavasti ka ehitusmälestiste ekspertkomisjon, sest maa-alal asub kaitse all olev Lillepaviljon ning see külgneb samuti kaitse all olevate laululava ja Maarjamäe lossiga.

Minu eesmärgiks pole siinkohal Eesti Näituste ala uue detailplaneeringu ettepaneku analüüs, vaid igatsen, nagu õiguskantslergi, planeerimise enamat, avalikkuse ja ekspertide osalusel toimuvat kaalutletust. Kaasamine peaks algama muudatuste kavandamise ideede tekkides.

Kavatsustest rääkimine, oma seisukohtade tutvustamine ja põhjendamine (missugune on lahenduse kasu linna jaoks) protsessi algfaasis annaks praegusest palju enam võimalusi realiseerida linnaplaneerimisameti loodetavasti siiralt väljendatud soovi «arvestada äärmiselt laia arvamusteskaalaga».

Kokkuvõtteks. Linna kujundamine, mille tulemusel tekib meie elu­keskkond, kuid mis teisalt märgistab meid ka siinsete külaliste jaoks, ei tohiks olla ühe institutsiooni seinte vahel sündinud mõtiskluste, ühe uuringu või ühe workshop’i tulemus.

Heade tulemuste saamiseks linna planeerimises tuleks kogu planeerimisprotsessi kulg uuesti läbi mõelda, sest õigus ta ju on: «Me ei tohi eksida, sest meie töö kujundab linnaruumi pikaks ajaks.» Linnaplaneerimisameti juhi enese sõnad.
 

Viited

Email again:

Kommenteeri!

Nimi
E-mail
Kommenteeri

Kirjuta siia esimene kommentaar!