Uudised ja artiklid

Karin Bachmann: julgus olla valguseta

Postitas: Sirle | Kuupäev: 10/10/2008

Rein Pakk rääkis kunagi ühes Vikerraadio saates põhjustest, miks talle meeldib Tartu. Üks neist oli näiteks valgustus, mis on meil rohkem selline nagu punktvalgus, aga samas hajuv. Ja alati astub sellesse valgusesse tagaolevast pimedusest mõni tuttav, et pakkuda üks sigaret ja sõõm veini, jutustab mõne loo ja kaob samamoodi tagasi pimedusse. Ja tõsi ta on, et selliseid asju mujal, eriti Tallinnas ei juhtu – sealne öövalgus on külm ja kõrgel.
 
Tartu valgus jätab ruumi pimedusele. Sest samuti kui kaasajal ei ole enam eriti võimalik eksida, käia käimata radu, ei ole pea kuskil linnas võimalik leida ööd. Sellist musta ja sametist, mis muudab kassid halliks ja lihvib nurgad ümaraks.
 
Põhjus, miks hakati öödest pimedust välja ajama, oli tõenäoliselt igatsus/vajadus turvatunde järele. Inimsilm siiski pimedas ei näe ja seetõttu tundusid kõik kurjad lood öösel juhtuvat. Samas ongi kindlaks tehtud, et eriti põhjamaades ei tee inimesi ettevaatlikuks mitte valguse puudumine, vaid öö sotsiaalne olemus – see, kuidas me seda ise tõlgendame. Öö, nagu kohtki, on inimtekkeline konstruktsioon ja tähendab meile täpselt seda, mida taust, kodu, kool jne ette annavad. Seega otsime öödest kõik erinevaid asju ja tõenäoliselt leiame ka.

 

Praeguse aja öisel tänaval turvaline olek tähendab suuremale osale meist tänavavalgust, milles oleme nähtavad ja näeme ka ise. Teine inimene tänaval (mitte kambakesi, vaid võrdse vastasena)  ja laternapost on need, mis tekitavad kindlustunde. Kuid näiteks sõja ajal, kui pommirünnakuohu tõttu oli Tartu pime, võis nähtav olija turvalisus sõltuda muuhulgas ka vastutulija rahvusest. Vanaema jutud räägivad, et tol ajal olid inimestel öösiti rinnas fosformärgid, et pimedas mitte kokku põrgata. Kuna linnas olid korraga nii sakslasi kui venelasi, kaeti vastavalt võimueelistusele muukeelset juttu kuuldes märk kinni, jäädes täiesti nähtamatuks. Seega turvalisus tähendas tookord pimedust ümberringi – kuid siiski oli nähtamatuks jääjal võimalus olukorda kontrollida. Jääb vaid mõtiskleda, kuidas see on kiiresti muutunud vastupidiseks – turvalisus tähendab näha ja olla nähtav. Kogu hirmutundmine ja võimalik põgenemine-abiotsimine sõltub muidugi ka kohatundmisest. Omas linnas võib kaduda kõrvatänava puuriida taha, ronida Toome keldrivõlvi alt läbi ja jõuda oma tänavasse – seda kõike ka pimeduses. Võõras linnas joostakse ikka valguse poole, et kohata võimalikke abistajaid.

 

Mis on see, mis peale tänavavalgustuse meile kindlustunnet sisaldab? Ennekõike multifunktsionaalsus. Ühele päevasele tegevusele orienteeritud linnaosad (nt tööstusalad, aga ka paljud äri- ja bürookvartalid)  on öösiti vaiksed ja mahajäetud, bussidel ega autodel sinna asja ei ole ja jalakäijaid ei kohta. Väravad on lukus, aknad pimedad ja kõrged, ustel luugid. Eksinu on omapead. Ja kui keegi tahab midagi lõhkuda-peksta, siis teeb ta seda just siin – ka politseid pole oodata. Küllap istub mõnes hoones siiski valvur, kuid eks temagi tea, et väljaspool tema sooja väikest putkat on pimedus ja tühjus ning ta eelistab pigem jääda teleka ja telefoni juurde, kui et minna kaema, kes see tänaval karjus.


Kardetud ja tavaliselt eriti tühjad on nö “kohatud kohad”, mis korduvad tihtipeale linnast linna ja riigist riiki. Need on näiteks sildade ja viaduktide alused, bensiinijaamad, maanteeäärsed platsid jne. Kohatud kohad on ülejääk kõigest muust, neil puudub kindel karakter, äratuntav funktsioon ja miljöö ning pole ka inimesi, kes neile kihte looma hakkaks, sest oma imelike, “vormiäärteks” olemisest tulenevate kujude tõttu näivad neil puuduvat eeldused millekski saada. Harilikult ei ole osatud nendega ka muud ette võtta, kui külmalt ning õliselt üle-valgustada ja sel viisil kindlustada, et nad oleksid vähemalt kontrollitavad.

 

Linnaosas, kus segamini bürood, restoranid, elamised, on tegevust ööpäevaringselt. Keegi toimetab kuskil, kohvikumelu, kellelgi tuli põleb, mõni tuleb- läheb. Ka parkiv auto ja kõndiv kass sisendavad turvatunnet – küllap on parkija lähedal ja ega kasski kodust kaugel hulgu. Praeguse aja komme uksi-väravaid mitmete-setmete lukkudega kinni pitseerida on ühest küljest mõistetav, kuid samas jällegi tekitab möödujas ebakindlust – kuhu siis joosta, kui rünnatakse? Samas sõltub turvatunne ikkagi ennekõike linnaosa üldisest miljööst, millest paistab, kas inimesed ise oma piirkonnast hoolivad. Kui lõhutud pink ja latern jäävad sellisteks nädalateks, tekib neid järjest juurde. Kaos tekitab kaost ja vastupidi. On lihtne lõhkuda teine lamp, kuid rohkem kokkuvõtmist nõuab esimene, sest motiiv on raskem tulema. Inimene ei ole must-valge masin ja tema tegutsemist ei saa lõputult arusaadavatele põhjustele taandada, kuid selge on, et kui lambikillud maas, on sinna lisa kergem teha kui olla vapper pioneer. Seega siiski päästab ilu maailma. Koos armastusega muidugi.

 

Kaia Lehari määratleb parke ja aedu kui maastiku tsitaate linnas. Kogu muu pind on kaetud asfaldi või kivide või millegi muuga, pargid on enamuses katmata. Tartu pargid on kena tagasihoidliku valgustusega, mis jätab ruumi ka hämarusele ja mõnes kohas saab näha isegi öövalgust. Kui mõtiskleda pargist tõesti kui maastikust väljavõetud tükist, siis tuleks temas säilitada vabale maastikule omaseid elemente, sidudes neid linnakeskkonnaga. Maal on öösel pime, seega ei peaks ka park olema linnaväljaku sarnaselt täiesti valgustatud, vaid pigem piirkonniti. Ja tuleb mõelda ka valgusreostusele. Kui rajame pargi, loome me võimaluse, mida kohe kasutavad oravad-siilid-nahkhiired-öökullid ja muud vähemad vennad, kellest suur osa on öise eluviisiga ning viiemeetrine kohutavalt erk kunstpäike tekitab neile polaarpäeva, kus ei ole võimalust tõmmata koopale ette kardin ja kustutada tuli.

 

Ruum tõmbub kokku ja venib. Maja külg ja tee pikkus ja sild on elastsed – nende pikkused olenevad kellaajast, enesetundest, möödujatest. Öö oma külgepoogitud hirmude, juhtumiste, kogemuste ja vaprusega on vaid tõlgendus ja tema tegelik olemus on iga kord erinev. Öös on asju, mille olulisus valguse kadumisega teiseneb. Näiteks muusika, mis päeval tundub loomulikuna, omandab öösel teise tähtsuse, kuna suudab valguseta ruumi läbida. Samuti taevas, mis päeval on vaid päikesekandja, kuid öösel saab temast endast ainus valgusepuuduse loomulik kompenseerija - valgustekk. Pimedus, samuti kui valguski, sisaldab värve ja emotsioone, mille nägemiseks tuleb vahel pingutada - öös on alati asju. Öösiti on meeled ergud ja esile tuleb vaid oluline, nii teises inimeses kui iseendas. Mõnus on seda kõike avastada.

 

Viited

Email again:

Kommenteeri!

Nimi
E-mail
Kommenteeri

Kirjuta siia esimene kommentaar!