Uudised ja artiklid

Karin Bachmann: kingsepad ja liistud

Postitas: Sirle | Kuupäev: 27/03/2008

Kunagi ammu, kui inimesed olid veel mõistlikumad, saadi aru, et ideevõistlus on eluterve parima-leidmise vorm. Konkurssi kui sellise sisu oli kõigile mõistetav – kui sa ei oska ise, siis küsi targematelt ja vali parematest parim. Ja tee seda mitte linnukese pärast raamatupidamises, vaid selle pärast, et sina oskad üht ja tema teist ning teadmiste segamisest sünnib hea.

 

Kurb statistika


Rüütli tn kujunduskonkurss 2001 – realiseeriti nuditult ja hambutuna; Tartu Ülikooli raamatukogu esise ala kujunduskonkurss – tulemust ei realiseeritud; Fortuuna, Pikk ja Paju tänavate ning Emajõe vahelise ala ruumilis-funktsionaalse planeerimise ideevõistlus – põhimahtu on arendatud, väikevorme ja kujundust ei realiseeritud; Mõisavahe ja Nõlvaku tänavate, Lammi tee ning kavandatava jalgpallistaadioni vahelise ala hoonestuskava ideekonkurss – tulemust ei realiseeritud ja ala edasisel planeerimisel konkursi võidutööga ei arvestata; Toomemäe valgustuse ja väikevormide ideekonkurss – võitjatel projekti ei tellitud, mistõttu teostas teine (odav) tegija projekti ebaprofessionaalselt ja tulemus on kesine; Lutsu 16 korterelamu fassaadilahenduste ideekonkurss – tulemust ei realiseeritud. Nimekiri on väga pikk ja väljendab ennekõike linnavalitsuse suhtumist (suutmatust). Positiivsetest meenuvad Tubina monument-väljak ja Lotmani mälestusmärk ning loomulikult kenad Kesklinna kooli võimla ja Ida tn lasteaed.

 

Kõigi oma


Linnaruum, avalik ruum, on kõigile linlastele ja külalistele see koht, kus ennekõike üksteisega suhelda, vahetada ideid, tekitada sünergiat, kohtuda. On enesestmõistetav, et seda ruumi vaadatakse kõige hoolikamalt ja püüeldaks ükskõik mis hinna eest kvaliteedi poole. Viimatine Tartu kesklinna jalakäijate ala käsitlev Küüni tn ja pargi ideekonkurss sündis ja suri sealsamas – parimatest töödest ja nende autoritest ei kuulda enam, kogu projekteerimine läheb inseneridele. Ja projekteerimistingimusi vaadates võib vaid ohates nentida, et tugevalt üle poole kogu töö mahust on kujunduslik, ehk siis – töö, milleks insenerid kvalifitseeritud ei ole. Aga! Nad tegid ju odavama hinna! Tegidki. Sest et kujunduspool tundub neile, sõltuvalt taustast ja teadmistest, teisejärguline - muuseas, pärast kõike muud lihtsalt ülejääv. Milline on tekkiv avalik ruum seega.....?

 

Küsimus ei ole selles, et ühtedel on halb maitse ja teistel hea või et ühed on rumalamad ja teised mitte. Nimelt õpetatakse ülikoolides inimestele selgeks see eriala, mida nad õppima on tulnud ja vastav kvalifikatsioon võimaldab neil töötada justnimelt selles vallas. Jääb täiesti arusaamatuks, miks kipuvad maamõõtjad ja insenerid maastikuarhitektideks, konstruktorid arhitektideks, juristid luuletajaks, ilmateataja kirjanikuks, maastikuarhitekt veeprojekteerijaks jne. Amet ei välista hobisid ja on ilus, kui inimene teeb vabal ajal midagi sellist, mis on tema hingele armas. Aga kui tema hobi tulemus hakkab mõjutama tuhandete teiste elu, tuleb ennem hoolega järele mõelda ja küsida: kas ma tean, mida ma teen? Kas mul on piisavalt oskusi?

 

Erinevaid ameteid õpetatakse erinevalt ja kõigil koolidel on oma maailmavaade, mida õpilastesse istutatakse eesmärgiga saata nad maailma oma tõde kuulutama. Ja sellise skeemi kohaselt me ühiskond toimibki – igaüks kasutab võrgustiku ülesehitamiseks ja hoidmiseks omi, teistest pisut erinevaid teadmisi ja tekib sünergia ning erinevate teadmiste-tegude komplektist sündiv täius. Vastupidised olukorrad tekivad siis, kui tehakse vägisi seda, mida ei osata – näiteid pole vaja kaugelt otsida. On rumalad saanud riigivõimu juurde ja ostavad vorsti-saia, püüavad emakeelt selgitada, teevad avalike ruumide üle rabavalt ebapädevaid otsuseid, püüavad kuivi populistlikke seadusi läbi suruda  jne. Hoolimata agarast ogarusest on kõik ripakil.

 

Kõigi konkursside ja nende tulemuste järgi vaadates on tunne, et linnas käib aktiivne spetsialistide kõrvale surumine. Just nende, kes koolitatud ruumi tunnetama, teda suunama ja inimestele kvaliteetseid paiku kujundama. Eirates tõde, et ruumi tajumist ja ka teistele arusaadavaks vormimist õpetatakse eeskätt arhitektuuriga seotud erialade inimestele,   püütakse linn neid kaasamata valmis saada. Jah, ka torud on olulised ja asfalt ja kinnituspoldid ja lumelükkamine, aga linnakodanik-ruumikasutaja näeb eelkõige üldisest kontseptsioonist tulenevat  ja seda, kas tal on seal hea olla. Tehniline lahendus peab olema ruumikujunduse teenistuses, mitte vastupidi.

 

Mida me märkame, kui Tartus ringi vaatame? Võtame või Rüütli tänava ja Raekoja platsi. Igavad, igas Skandinaavia väikelinnas korduvad tänavakivid, valguslahendused, eklektilised lillepotid laterna otsas, kipaka kompositsiooniga taimepuhmakad ja papagoivärvides küütlev purskkaev, mis oma maitsetute kirevate tulukestega omapärast skulptuuri alla surub. Banaalne nagu väikekodanlaste eesaiad, kust ei puudu kohustuslik pudi-padi: aiapäkapikk, kipsist luik ja kilepõhjaga tiik. On ju lihtne teha seda, mis internetis ja kodukujundusajakirjas olemas – kopi-peist ja saabki kuskil klades joone peale tõmmata – tehtud. Ning samas on Eestis olemas Rakvere, kelle julged linnavalitsejad on teostanud mitmeid põnevaid projekte (keskväljak, tagurpiditrepp jne), mis linnale kordumatu näo annavad. Saab küll. Tuleb ainult tahta ja hoolida.

 

Osalusdemokraatia tähendabki seda, et me kõik oma igapäevasest elukutsest sõltumata tunneme huvi meie elukeskkonnas toimuva vastu ja ütleme kõva ning selge häälega arvamuse. Ei pea iga kingsepp omade liistude juures vaid püsima, sugugi mitte. Ometi tuleb põhiline töö jätta professionaalidele ja lahenduste sünnile nõuannetega vaid kaasa aidata. Sest et paraku-paraku: kõik meist ei valda ruumilist mõtlemist – see ei ole vähestele väljavalitutele annetatud privileeg, vaid aastatepikkuse kindlasuunalise raske õppetöö vili, mida ühiskond hiljem koos maitsta saab. On üksnes arukas, kui vastava hariduse saanud inimesi nende töö vallas kuulataks ja arvamust respekteeritakse.

 

Tänapäeva avalik ruum erineb mõneti sellest, mida ta pidi pakkuma sada aastat tagasi ja mida ta peab pakkuma nüüd; samas on põhilised kriteeriumid jäänud samaks. Ei tahaks teha Tartust kipskujukeste ja kataloogiinventari linna – originaallahendused tõstavad meid niigi ülikiirelt globaliseeruval Maakeral teistest esile ja annavad palju nii omale kui külalisele. Selle eest makstava raha summa on siinjuures suhteline suurus. Võib tunduda, et hetkel väljakäidav  on suur ja kvaliteedi võib vabalt kvantiteediga asendada, et saavutada kiire efektne efekt. Kuid selline pikkadele perspektiividele (mida kesklinna loodav avalik ruum kahtlemata peaks olema) lühinägelikult vaatamine toob hiljem kaasa maksumuse, mida rahas võimalik mõõta ei ole – inetu, või mis veel hullem – mittemidagiütleva, steriilse ja riigist riiki korduva keskkonna, millega tartlane kuidagi suhestuda ei saa. Ja ei, see ei ole see Euroopa, kuhu me tahame kuuluda – see on popsliku mõtteviisi materialiseerimine ja kinnistamine.

 

Norra arhitekt ja arhitektuuriteoreetik Christian Norberg-Schulz on öelnud, et „arhitektuur tähendab paigavaimu visualiseerimist“. Seega siis – meie kesklinn on Tartu vaimu nägu ehk siis tartlase peegelpilt. Ja oleks ju üpris halb, kui peaks iga päev peeglist kinnisilmi mööda käima, sest et sealt vastuvaatav sunnib häbi pärast silmi sulgema.

 

Viited

Email again:

Kommenteeri!

Nimi
E-mail
Kommenteeri

Kirjuta siia esimene kommentaar!