Uudised ja artiklid

Enriko Talvistu: ettekujutus kesklinnast – seda pole olemas!

Postitas: Sirle | Kuupäev: 20/07/2010

Enriko Talvistu, kunstiajaloolane

 

On omamoodi ju hea, et Tartu linnapea leidis jaanipäeva eel aega puhuda sõpradega lehetoimetuses juttu kesklinna planeerimise teemal (TPM 21.06). Esmalt tuleks aga selgeks teha, et linna omanikeks on ennekõike tartlased, selle linna kodanikud, mitte sünni-, vaid tunnetuspärased. Linna pinna omanikud ei puutu siinjuures asjasse.


Vanemad linnakodaniku tunnetusega inimesed on öelnud, et ega neilgi enam ole ülevaadet, missugust linna Emajõe Ateenast teha tahetakse.

Sirbis võttis üks austusväärseima kogemusega linnaplaneerijaid Jüri Lass sõna teemal,  kuivõrd vähe otsitakse meil professionaalsetelt arhitektidelt abi urbaniseeritud alade planeerimisel. Sama kostis ühest arhitektide ümarlauast.

Nüüd arutavad aga Tartu uue ja areneva kesklinna peamise liiklussõlme äärsete kaubanduskruntide omanikud koos linnapeaga (linn ju samuti turuhoone omanik), kuidas masu ajal ostjaskonna väheneva arvukuse juures ehitada abiraha toel jalakäijate sildu üle Riia-Turu ristmiku, et suunata jalakäijate vooge just läbi nende kaubanduskeskuste sammuma.

See on rohkem nagu kits kärneriks poliitika. «Julgete ideede» hulka kuulub ühe suurema kaubamaja ehitamine endise kaubahoovi kohale Poe tänava ääres ning Riia-Turu ristmiku kohale linnaraamatukogu või vähemalt kunstigalerii ehitamine. Kõik selle nimel, et kuidagi pääseda ühiskondliku rahakoti juurde ning saaks ka need raamatukogud ja kunstigaleriid kaelast ära.

Vägisi tekib tunne, et Tartu linnapea ei tea ööd ega mütsi, missugune peaks ühe linna kunstihoone olema.

Pintsak nööbi külge

1980. aastatel ennustatud linna keskosa raskuspunkti nihkumine Annelinna kui suurima asumi suunas on tegelikult juba teoks saanud. Vaid viimase buumi ajal ehitatud uued asumid võivad mingeid korrektiive luua, aga üldiselt jääb suund samaks. Linna keskosa kipub jääma vana kaubamaja ja Zeppelini vahele, aga ikkagi jõe vasakkaldale.

Mäletame veel, missuguseid arutelusid tekitas paar kümnendit tagasi avaturu nihutamine Turu tänava äärest jõe äärde. Eriti oli selle vastu ühes sealses plekist kuudis paiknenud poe omanik, kes iga päev kilekotiga raha poest koju tassis. Tasapisi kerkisid Statoili bensiinijaam koos hamburgeriputkaga, seejärel Emajõe ärikeskus, Zeppelin, uus kaubamaja, veekeskus, Tasku ja lõppu pole veel näha.

Silma hakkab asjaolu, et täielikult puudub tegelik plaan või arhitektuurne kava, millist kesklinna linnavalitsus või arhitektkond sellel kohal näha soovib. Ja puudub tänase päevani. Linna kord kehtiv ja kord kehtetu üldplaneering on vaid üks juriidiline ja majandusgeograafiline paber, kus eri värvidega on märgitud maade sihtotstarve praegu või siis tulevikus.

See aga ei määra tegelikult midagi, sest maade otsatarvet on ennegi muudetud, tehakse väikseid detailplaneeringuid iga üksiku krundi või krundikese kohta eraldi. Üldpilt on aga täielikult puudu. Ilmekas näide on isegi ühe omaniku valduste piires tekkinud segadus: hotelli ja konverentsikeskuse vahel puudub ühendus, ehkki arhitektki on sama. Kogu aeg toimub mingisugune pintsaku õmblemine nööbi külge.

Ühe üleüle-eelmise linnavalitsuse ajal lahutati linnavalitsuse osakondade jaotuses linnaplaneerimine linnaarhitektist, pannes need eraldi osakondadesse. Tulemus on nüüdseks käes. Planeerimine käib justkui maakorraldusrida pidi, kus jälgitakse, et juriidiliselt oleks kõik jokk, linnaarhitektide ja -kunstnike ülesandeks on jälgida, et majad oleksid ehitatud projekti kohaselt ning igasugused ehitusseadustiku paberid täidetud.

Välditakse laiapõhjalisemaid arhitektuuri-, kunsti- ja muinsuskaitsenõukogusid, mis varem olid nõukodadena omal kohal. Paberil eksisteerivad need ka praegu, koosnedes riigi- ja omavalitsusasutuste ametnikest. Väidetavalt suurenevat sellest kompetents ja vastutus.

Tegelikkuses käib asi umbes nii nagu volikogus, et opositsiooni ja koalitsiooni konsensus on justkui olemas, aga tegelikku elu juhitakse teerullilt. Ometi olid varem just need nõukogud kohaks, kust sai tuge mitmesuguste praeguseni nähtavate otsuste elluviimiseks, sõltumata poliitilistest päevaprobleemidest.

Kaikavedu kesklinnas

Tulles tagasi selle liikuva või laieneva südalinna juurde, managem silme ette jalakäija käiguteed näiteks uue kaubamaja juurest Ahhaa keskusesse või mõnda teist suvalist suunda pidi seal. Sellist käiguteed pole olemas. On vaid jupikesed siin-seal, mille vahel on parklad, bensiinijaamad, ületamatud tänavad ja mudaväljad.

Viimased tehakse esialgu mudaparklateks ning siis sillutatud parklateks. Ebamäärased hoovidest läbikäigud asuvad kõik kellegi eramaal, mille omanik võib need iga hetk sulgeda.

Normaalses linnas on olemas väikesed haljastatud kvartalid, puhkenurgad pinkidega, alleed tänava ääres ja jõeäärsed promenaadid. Meil lõpeb jõeäärne promenaad Emajõe ärikeskuse ees, kolm metallpinki roostetab seljaga vastu Turu tänava liiklust veekeskuse ees ning keskse haljasala asemel on bensiinijaam ja hamburgeriputka. Seda viimast luksust linna keskuse maa raiskamisel saavad vähesed linnad enesele lubada.

Bussijaam busside parklaga on ammu räägitud teema ning oleks juba aeg näha ette e-ajastu saabumist, kus buss võiks peale korjata ja väljutada inimesi vähemalt kolmes kohas Tartus – näiteks Annelinnas, kesklinnas ja raudteejaama juures.

Seega oleksid kaugliinibussid kesklinnas vaid läbisõidul ning praegune jaamaputka oleks igati asjakohase suurusega.

Esialgu jääb vaid küsimus, kuidas lapsega sinna Ahhaa keskuse juurde ilma autota saada ning kas seal mõni puu palaval suveilmal päikese eest ka varju annab.

Kes kaitseks linlast?

Nüüdseks hakkab aga välja kujunema linnaplaneerimise nõukoda suuremate ettevõtete omanikest. Loomulikult ei saa nendegi puhul eitada teatud vastutuse olemasolu, aga siiski paistavad välja omakasu traagelniidid.

Olen näinud Minneapolises kesklinna planeeringut, kus peatänavatel pääseb ühest kõrghoone ärikeskusest teise tunnelit või kõrgemat galeriid pidi – talvekülmaga ju mugavgi –, aga elamisväärset kesklinna selles suurlinnas ei olnud tekkinud.

Samuti võib Helsingis seigelda metroojaamade, tunnelite ja kaubanduskeskuste eskalaatoreid pidi õige pikka maad siseruumis. Aga õnneks on seal olemas tänavad, Esplanaad ja Aleksandri plats, mis teevad selle linna elatavaks.

Ma pole kindel, et valdavat osa kesklinnas jalutavatest inimestest huvitaks kulgemine kaubamajast kaubamajja või üldse ostlemine. Niisama tahaks ka jalutada, istuda ja juttu puhuda ning liikuda auto asemel jala või jalgrattaga.

Selleks tuleb aga enne selgeks teha, kes on linna omanikud ja kes nende huvide eest peaks seisma. Mäletate ju seda juttu, kuidas legendaarne linnaarhitekt Arnold Matteus oli sunnitud osale sõjas purustatud kesklinnast lubama ehitada 1960. aastate tüüpmaju ning jätma suure osa tühjaks, kui tulevad paremad ajad arhitektuurile. Kardan, et sama juttu räägitakse mõnekümne aasta pärast ka 21. sajandi alguse kohta.

 

Viited

Email again:

Kommenteeri!

Nimi
E-mail
Kommenteeri

Kirjuta siia esimene kommentaar!