Uudised ja artiklid

Anders Härm: Kui kultuurist saab ripats

Postitas: Sirle | Kuupäev: 05/01/2011

Allikas: Eesti Päevaleht, 13.12.2010

Anders Härm,  kultuurikriitik

 

Kultuuriga on nagu ühissõidukitega. Isegi kui neid ei kasutata kogu aeg, peavad nad olemas olema, sest mis siis ikkagi juhtub, kui auto katki läheb. Mina näiteks sõidan pidevalt bussi ja trammiga, vahel takso ja lennukiga. Trolli ja rongiga ma nii sageli ei sõida, kuid ometi ei tuleks mulle pähegi nõuda, et peaks näiteks trolliliikluse ära kaotama. Mäletatavasti oli meil kunagi linnapea, kes tahtis trammiliiklust kaotada, sest see takistavat autoliiklust ja olevat ebaefektiivne ning tramme kasutavat väga vähe inimesi. Seda linnapead enam pole. Usun, et üsna paljud arvavad sellest kultuuriharust, kus mina töötan, umbes samamoodi nagu kõnealune härrasmees trammiliiklusest. Kuid ma usun, et ilma selleta oleksid nad kodanike ja inimestena kui mitte surnud, siis kindlasti palju vähem elus.

 

Viimase kolme kümnendi üks suuremaid ideoloogilisi vastasseise on toimunud avaliku/ ühise ja eraomandusliku vahel. Suures plaanis on toimunud liikumine avaliku, ühise omandi juurest eraomandi poole. Eraomand seostus Eestis justkui kõigega, mis ei olnud nõukogulik: korterite erastamine, tootmise denatsionaliseerimine, avalike teenuste minek erakätesse, riigimonopolide müük ja ka kohatine ebaõnnestunult ajastatud tagasiostmine, elektrituru avamine, avaliku ruumi kapitaliseerimine, kaubamajade kerkimine. Ühesõnaga, liikumine on olnud kui mitte avaliku sfääri täieliku hävitamise poole, siis kindlasti avaliku ja erasfääri piiride hägustumise poole. 26. novembri Sirbis osutas mõõdutundetule erasfääri eelistamisele tabavalt ka Indrek Neivelt: „Kas eraettevõte Tallinna Vesi on parem kui riigiettevõte Eesti Energia? Monopoolsete ettevõtete puhul on alati riigimonopol parem eramonopolist. Samuti ei saa öelda, et riik on rumalam erasektorist. Meie viimase aja praktika seda ei kinnita.” 

Rumal sõnakõlks

Lausprivatiseerimine on kaasa toonud midagi, mille sloveeni psühhoanalüütik Renata Salecel on  ristinud vabaduse türanniaks: me peame valima asju, mille valimisele me ei ole kunagi isegi mõelnud (näiteks oma elektritootjat). Kas me vajame selliseid valikuid? Või pigem tuleks küsida: kellele on sellised valikud kasulikud?

 

Kultuurisfääris on see erastamisretoorika võtnud idiootse „loomemajanduse” mõiste vormi, mis on ajanud viimase 10–12 aasta jooksul oma kombitsaid igale poole. „Loomemajandus” on olnud Eesti kultuuripoliitika keskne lipukiri – nii palju kui seda üldse eksisteerib. Kogu loomemajanduse retoorika on lihtsalt üks ideoloogiline sõnakõlks, lauslollus.

 

Esiteks juba sellepärast, et ta eeldab, justkui leiduks mõni ettevõtlusvaldkond või eluvaldkond, mis on täiesti mitteloominguline. Ning teiseks: majandusterminites selgelt käsiteldavad disain, arhitektuur või meelelahutustööstus on juba sajandeid vanad nähtused, aga millegipärast käitutakse, nagu oleks disain eile leiutatud!  Loomemajandusretoorika eesmärk ei ole midagi muud kui kultuuri ja majanduse piiride hägustamine ning kultuurivaldkonna kapitaliseerimine, tema nihutamine avaliku teenuse valdkonnast äri valdkonda, mis võimaldab vähendada kultuuri osa riigieelarves. Paraku aga ei anta endale aru, et sundides kultuuri kapitaliseeruma, muudetakse ka kultuuri sisu ning kultuuri ja ühiskonna suhteid.

Kultuur kõigile

Kuid mis see on, mida ma kultuuri all silmas pean? Selle kultuurikäsitluse alused, millest on lähtutud paaril viimasel sajandil, loodi Prantsuse revolutsiooni järel. Otsus muuta Bourbonidele kuulunud kunstikogu avalikuks kollektsiooniks, mida kõik kodanikud saavad külastada, oli osa valgustuslikust haridusprojektist, aga ka kultuuripoliitiline otsus.

 

Kunst (võime seda laiendada kultuurile tervikuna), mida said varem endale lubada üksnes privilegeeritud seisused, muudeti kättesaadavaks kõigile. Veel 17. sajandil pidasid kunstnikud näiteks näitustel osalemist alandavaks, sest tõeline kunstnik töötas üksnes tellimuste alusel ja näitustel pakkusid ennast need, kes tellimusi ei saanud.  Kunstimuuseumi kui avaliku institutsiooni loomine, mis Louvre’i avamisega aset leidis, murdis ka selle kivinenud traditsiooni ja kunstist sai avalik teenus, hüve, mis pidi olema kättesaadav kõigile. Seda, mida kodanikud endale üksi lubada ei saanud, said nad lubada endale ühiselt. Oluline ei olnud mitte kunsti omada, vaid piisas ka sellest, kui saadi seda kogeda. Kunstikogemus pidi olema  riiklikult doteerituna kõigile kättesaadav. Väikse panuse piletihinna näol võisid anda ka vaatajad, aga see ei olnud mingi reegel. Inglismaal näiteks olid muuseumid pikka aega tasuta, sest muuseumi külastamist peeti kodanikuõiguseks. „Louvre’i mudel” (nimetame seda nii) on aluseks kogu kodanlikule kultuuripoliitikale.

 

Sellele mudelile toetus ka kogu sotsiaaldemokraatlik arusaam kultuurist, mis valitses Euroopas veel 1960. ja 1970. aastatel. Selle mudeli suurim viga oli ehk tema aluseks olev egalitaarsuse printsiip, mis käsitles ühiskonda liiga homogeenselt ega suutnud hõlmata sub- ja alternatiivkultuure ja – nagu tänu Bordieule oleme teada saanud – ka mitte vähemusi ega kõiki sotsiaalseid klasse.

 

Kaheksakümnendatel aset leidnud neoliberaalne pööre hakkas kultuuri käsitlema järjest rohkem majanduse osana ja järjest vähem avalikkusele osutatava väärtusliku teenusena. Kui varem oli kultuuri käsitletud avaliku teenusena, ilma milleta ühiskond pole terviklik, siis nüüd hakkas kultuur üha enam muutuma kaubaks või tooteks, uued institutsioonid aga kaubamajade ja kultuuriasutuste ristsugutisteks. Näidet selle kohta ei ole vaja kaugelt otsida: kõige ebaõnnestunum kapitali ja kultuuri sohilaps on muidugi Solarise keskus – kinoga kaubamaja.

 

See kõik leiab aset olukorras, kus majandus muutub järjest enam sümboolsete väärtuste turuks. Nagu kirjutab Jeremy Rifkin oma raamatus „The Age of Access”, hülgavad firmad ja tarbijad modernistliku majanduse keskse reaalsuse – ostja ja müüja vahelise omandi turuvahetuse. See ei tähenda, et omand kaob. Vastupidi: selle asemel, et asju müüa, hoiavad vahendajad oma omandist kinni ja liisivad, rendivad, võtavad kasutustasu, tellimusi või liikmemakse lühiajalise kasutuse eest. Turg annab teed võrgustikele ja omand asendatakse ligipääsuga. Majandusliku edu tagab nüüd pikaajaliste kommertssuhete loomine ning toodete ja neid saatvate teenuste suhe muutub totaalselt. Varem müüdi tooteid, millega kaasnesid teatud tasuta teenused, garantiid ja nii edasi. Tänapäeval antakse tooted tasuta. Kapitalismist saab ajaline afäär, mis viitab sellele, et tarbijad ei vaja asju, vaid nende funktsioone ja ostavad koos funktsioonidega ka suhtumist, hoiakuid ja arvamusi – teatud elustiili.

 

Asjade kasutusaeg lüheneb drastiliselt ning ruumi ja mateeria tarbekaubastamine asendub  inimaja ja kestvuse kaubastamisega. Kapitalismi areng on toimunud progressioonina tootmiselt teenustele, teenustelt kogemusele. Seda võib nimetada ka majanduse kulturiseerumiseks. Me ei tarbi enam asju, vaid mingeid teenuseid. Ja kuna see teenus, mida me tarbime, on mittemateriaalne ja tekitab meis võib-olla ka mingi heaolutundekese või mõnu, sarnaneb ta vägagi kogemusega, mida me varem kogesime üksnes kultuuri puhul. Me hakkame tarbimist, mis varjab ennast kultuuri maskiga, järjest enam kultuuri endaga segamini ajama. Samal ajal kui kultuur ise kas marginaliseerub või asub selgesse konfrontatsiooni seda sorti mudelitega – ta on sunnitud politiseeruma. 

Kes kannab kultuuri maski

Kultuurisfääri allaneelamine kommertssfääri poolt muudab põhjalikult inimsuhteid – ja selle tagajärjed tulevikuühiskonnale on väga murettekitavad. Inimühiskonna algusest siiani on kultuur alati turust ees käinud. Inimesed loovad ühendusi, konstrueerivad keerukaid sotsiaalse suhtluse koode, reprodutseerivad jagatud tähendusi ja väärtusi ning loovad sotsiaalset usaldust sotsiaalse kapitali näol. Nii kujuneb keskkond, kus majandus saab eksisteerida. Kui see suhe ümber pööratakse, ähvardab ta hävitada sotsiaalsed suhted, millel majandus peaks põhinema.

 

Sellises mudelis on näiteks kõik subkultuurid juba algusest peale kapitaliseeritud, kõik koodid, mida luuakse ja vahetatakse, käivad läbi eelkirjeldatud mudeli. Kogu retoorika, mis räägib kreatiivsusest ja sellest, mis on cool, on algusest peale kaubastatud ja noored ei oskagi väljaspool seda mudelit mõelda. Kultuur, mis ei ole osa meelelahutustööstusest või tootearendusest, oleks justkui vana aja ripats, tüütu koorem.

 

Selle kapitalismimudeliga, mis maailma valitseb, on midagi väga valesti. Kui seda ei mõistetud veel 2008. aasta sügisel, siis nüüd, pärast Kreeka ja Iiri katastroofi, peaks see selge olema ka viimsele skeptikule. Õnneks on mõnel meist parem mälu kui teistel ja me mäletame veel üsna hästi lehepealkirju, mis kiitsid mõõdutundetult Iirimaa neoliberaalset majandusimet. Mäletame, kuidas meie peaminister entusiastlikult käsi plaksutas ja osutas Iiri majandusmudelile kui Eesti suurele eeskujule.

 

Samamoodi nagu vajaks korrigeerimist globaalne majandusmudel, vajaksid revideerimist ka  avaliku ja era-, loomemajanduse ja kultuuri suhted, sest kogu loomemajandus kui kultuuripoliitika alustala on samasuguses moraalses ja füüsilises pankrotis nagu Iiri vabariik. Ja IMF ei ole lahendus, IMF on kaos.

Artikkel põhineb 3. detsembril sotsiaaldemokraatide ööülikoolis peetud ettekandel.

Viited

Email again:

Kommenteeri!

Nimi
E-mail
Kommenteeri

Kirjuta siia esimene kommentaar!