Ajakiri ÕU

Nr 1 | 2009

Loomulikult saab maastik enda kujundamisega ka ise suurepäraselt hakkama – jõesäng ja mäenõlv, metsatukk ja lagendik. Kuid sõnapaar maastikuarhitektuur viitab sekkumisele: “maastik” – tähistab looduslikke protsesse ja “arhitektuur” inimlikku otsustamiskindlust ja ülesehitamist. Seega on tegemist vägagi suhtekorraldusliku erialaga, kus ehitatud ja ehitamata keskkonna kokkukeevitamine peab olema väga osav ja elastse sidekoe tekkimiseks ei tohi ühtegi liitejälge näha olla.

 

Tegelikult võiks maastikuarhitektuuri ümber nimetada välieluruumi kujundamiseks. Mida sõna „maastik“ üldse meie kujutluspilti toob? Looklev tee, metsatukk, heinamaa? Kuid maastik on ka linnas – majadevaheline ruum, kus me oma elu elame. Kui see on hästi kujundatud, tunneme ennast ka väljaspool koduseinu hästi, kui majaväline elamise ruum tekitab meis ebameeldivaid tundeid, sulgume kinniste seinte taha ja tõmbame kardinad ka ette, et õue mitte vaadata.

 

Eesti esimene välieluruumi ja maastikuarhitektuuri ajakiri ÕU avab uusi mõisted mõtlemaks keskonnast, mis ümbritseb kodu-, kontori- ja poeseinu. Välieluruumi ajakiri ÕU jutustab ja mõtleb maastikust ja majadevahelisest ruumist.

 

AJAKIRJA ESIMESES NUMBRIS KIRJUTATAKSE JÄRGMISTEL TEEMADEL:

 

EFLA kongress 2011. Mind The Gap: Landscapes For A New Era. Laurent Erard
Tänasest kahe ja poole aasta pärast on plaanis Tallinnas läbi viia rahvusvaheline maastikuarhitektuuri konverents, mille peakorraldajaks on Eesti Maastikuarhitektide Liit (EMAL). Kolmeks oktoobripäevaks saabub Tallinnasse ettekandeid esitama ja kuulama, töötubades osalema ning kogemust jagama paarsada maastikuarhitekti kogu maailmast.

 

15 küsimust maastiku kohta. Vastavad ajakirja artiklite autorid
Mis on maastik? Kas maastik on üks või mitu? Millal on vaja maastikku kujundada? Mida on maastikuarhitektuuri loomiseks vaja? Kas maastik saab otsa? Kes on maastikuarhitekt? Mis on maastikuarhitektuur? jne.

 

Intervjuu Tallinna linna maastikuarhitekt Peep Moorastiga. Karin Bachmann
Tallinn ja maastikuarhitektuur. Milline on Tallinna maastikuarhitektuurne visioon? Mida teeb linna maastikuarhitekt? Milline on Eesti linnade avaliku ruumi kvaliteet? Kust Tallinnal “king” kõige rohkem pigistab?

 

ÖÖ_ÕU. Karin Bachmann
Linn on paljude inimeste kodu ja seega peab olema kodune kõigile, erinevate parameetrite järgi. Et linnast saaks kodu, milles ennast turvaliselt tunda, tuleb sellesse talletada mälestusi, kogemusi, soove. Ruum on sotsiaalne konstruktsioon – koha omadused määravad inimesed, kes seda kasutavad. Linnaruumiline aktsioon ÖÖ_ÕU kui katse kodustada linna, teha ta kõigi omaks.

 

Tai hõnguline sihtkoht Araabia tehissaarel. Remi Kübar    
Praeguses kehvas majandus-situatsioonis võib tunduda esmapilgul kohatu rääkida luksusest ja maastikuarhitektuurist samas võtmes. Marhitekti rõõmuks leidub maamunal kohti, kus majanduskriis veel nii tugevalt ei löö ning investorid jätkavad investeerimist keskmisest kulukamatesse lahendustesse. Araabia Ühendemiraatides on laiem joon pigem reegliks.

 

Tartu Ülikooli Iuridicumi krundi kujundus. Merje Müürisepp
Tegemist on pigem landart-disainiga. Kogu haljasala täidab taimemotiivist kujunduselement. Ornament joonistub välja maapinnast kõrgemale tõstetud roosteterasest erikujulise vormi abil. Ornamendi peale istutatakse kiviktaimla ja suvelilled, nende vahele jäävad omakorda graniitkillustiku alad. Ornamenti sulanduvad laiad puitlaudisega pingid-lesod, lahendatud on ka jalgrataste parkimine, prügimaja, ala välikohvikule.

 

Topeltmummud. Anna-Liisa Unt
Valgusinstallatsioon põhineb 2003. aastal Põlva linnavalitsuse poolt korraldatud paisjärve saare arendamise ideekonkursi tööl. Projekt nägi ette teleskoopritvadel LED-lahendusega valgusteid, mis päevasel ajal koos kõrkjate ja hundinuiadega tuule käes nõtkelt kõiguvad, muutudes öösel kontrastseteks hõljuvateks valgustäppideks.

 

Istuge, palun! Kristian Nigul
Aprill oli teatavasti maastikuarhitektuuri kuu. Kohe esimestel päevadel toimus reklaamürituse ja katsetusena linnamäng „Istuge, palun!“. Heade inimeste abiga kogusime vanu ja elutuid toole ning panime nad värviga särama. Mukitult anti neile võimalus kesklinnas uut noorust otsida ja peab mainima, et see tuli neil üle ootuste hästi välja!

 

Urbanistlik ikoon. Mirko Traks, Karin Bachmann
Tartu Ülikooli rolli linna mentaalses ruumis ei ole miski eriti kõigutanud, kuid konkreetse ruumi esipärlina on ta praegu jäänud tagaplaanile. Uue ärikeskuse jõuline kandumine Turu tänava suunas ja isikupäraste hoonete ehitamine on tekitanud meeltesse ja keelde konstruktsioone, kus Tartut iseloomustatakse pigem Tigutorni kui ülikooli peahoone kaudu – seda kontekstis, kus kõneldakse kvaliteetsest (avalikust) ruumist. Uued ikoonid tõusevad vanade kõrvale. Ülikooli positsiooni tugevdamiseks ja “uutega” võrdväärsesse dialoogi astumiseks peabki kaasajastama ennekõike seda keskkonda, kuhu inimene esmalt ülikooliga suhestudes satub – linnakeskset ülikoolikeskust.

 

Sõbra tn mänguväljak. Sirle Salmistu
[...] nii leiab siit ringraja rattasõiduks, erinevaid variante kiikumiseks, ronimiseks, pallimänguks, keksuks, kuid ka lugemiseks, joonistamiseks, vaatlemiseks ja suhtlemiseks. Kuivõrd lapsed on väga loovad mängude väljamõtlemisel, ei pea alati kõike lõpuni ette määrama.

 

Laevad ja maastikud. Merle Karro-Kalberg
Kui palju kordi oleme leidnud ennast sügiseti või kevaditi kirumas märgi teid ja ookeanina tunduvaid veesilmi keset rada, mida muidu oleme harjunud läbima kuiva jalaga? Ikka tundub, et porised kingakontsad või märjad jalad on just see, mille eest ühes korralikus linnas peaks kaitstud olema. Kuigi – pole halbu ilmastikutingimusi, on vaid kehv riietus.

 

Kohustuslik koefitsent 1,1. Heiki Kalberg    
Maanteeametis on toredad inimesed – kui ütled neile, et tee projekteerimisel võiks arvestada ka mõne muu aspektiga ja et alati ei ole parim lahendus lühim joon kahe punkti vahel, siis öeldakse, et tule räägi pikemalt ja suuremale seltskonnale. Ja kui teed natukene selgitustööd, alustades vana hea Inglismaa kohustuslikust koefitsiendist 1,1 (tee ärgu olgu lühim, vaid olgu parim ja ilusaim) ja lõpetades väikevormide ja erinevat liiki haljastusega, siis nad noogutavad, et tõsi!

 

Kuidas öökulli-isand jalgpallimatšil käis. Kadri Klementi
Asulad roomavad üha tihedama võrguna üle vähegi elamiskõlbuliku maapinna, valgudes ühtlasi üle sellel elutsevate organismide ja vangistavad nad oma kleepjasse inimese poolt loodud tingimuste massi. Linnu planeeritakse ühe liigi keskselt, inimesest lähtuvalt. Elusloodus on ressurss ning sellega arvestamine on põhiliselt praktilise ladustamise küsimus.

 

Õppides heterotoopiast. Liina Einla
Heterotoopia on paik. Küll aga mitte tavaline, see ei näe samasugune välja nagu ümber laiuv maastik, vaid on hoopis midagi muud – seal on midagi teisiti. Arusaamine heterotoopiast ei tule äkki – see kujuneb välja aeglaselt, sest tegemist on väga abstraktse teooriaga. Heterotoopia on maastikuarhitektile, kellele meeldib mõelda ja aru saada, miks vaadeldav maastik näeb välja just selline nagu ta on. Heterotoopia kasvatab huvi teada rohkem.

 

Haxyu єmom XS! Robert Kähr
Antud mõtteavaldus on kirja pandud ühele majaseinale Tartus. Kõndisin sellest esialgu lihtsalt kiiruga mööda, aga jõudsin teda siiski silmata ja see jäi mind teravalt kummitama. Oli tarvis saada fotot, sest omad plaanid selle lausega olid mul ammu plaanitud ning juba järgmisel nädalal otsisin ma ta uuesti üles. Niisiis, algselt polnud ta üldse pealkirjaks mõeldud, oli lihtsalt seinal, aga õige idee tuli temast endast seestpoolt. Sest ka temal olid omad kavatsused minuga juba olemas.

 

Kuidas sa näed seda? Kerge manifest natuurist. Anna-Liisa Unt
Jah, natuurist, natuuri kohta, loomulik-olemise kohta. Sest maastik on asunud linnaruumi olemuses arhitektuuri asemele, määraja positsioonile. Tähelepanu all ei ole enam niivõrd see kuidas miski  p e a k s  olema, kuidas on tehtud, vaid see, kuidas  p r a e g u  on ja milliseks muutub. On küll majad, teed ja pargid, aga neid peetakse kunstlikult ülal. Maastik, kui ma tohin tuua sellise üldistava seose, tahab kogu aeg tagasi tulla, kõik endale võtta.

 

Viljandi maastikke imetledes. Kreeta Sipelgas
Endas tähenduslikkust kandvad maastikud ei kuulu ainult tänasesse. Omaette seisvad ja samas „sildadega” ühendatud ruumid „tulevad” minevikust ning „lahkuvad” tulevikku, kandes endaga kaasas mälestusi, lugusid, mis loovad ühendustelje looduse ja kunsti vahel. Mõisad Viljandimaa maastikes on kui võrku seotud mosaiigikillud, mis kannavad endas värvilist sõnumit – väärtuslikkust, ning elavad hingesoppides siiani.

 

Pildiartikkel Kindad. Kadri Klementi
Talv linnamaastikus on ilus. (Mis asi see linnamaastik on? Linnamaastik on see maastik, kus talve saabumise tunneb ära rõsketele aialippidele ja raagus põõsaokstele ilmuvate kinnaste järgi.)

 

Miki, Donald ja teised. Karin Bachmann, Merle Karro-Kalberg
Kogu ülejäänud maailmaga hakkab inimene suhestuma läbi autentse kogemuse – kodu, mis on meie isikliku identiteedi keskseimaks punktiks. Kodu kui mõiste on alati olnud väga kohtkindel ja eriti eestlastel seotud maaga. Kaasaja pendelrändajatele on kodu tihti vaid lokatsioon, mida kergekäeliselt vahetatakse. Enamuse korteriostja esmatingimuseks on see, et seda oleks hiljem ka lihtne müüa: kodu tähendus on nõrgenenud, ta on muudetud turustatavaks kaubaks ja koos sellega alatähtsustub ka koht üldisemas mõttes. Kohta luuakse ju inimese enda poolt ja materiaalsel ollusel selles protsessis on kõrvalosa. Koht moodustub sündmustest, emotsioonidest, tegevustest; ennekõike on tema tekkeks vaja aega.

 

Luul(e). Martin Allik
See lugu on fantaasia. See lugu on alternatiiv. See on järjekordne lugu Tallinnas asuvatest vesilennukiangaaridest. Aastate jooksul on sellele ehitisele pakutud mitmeid erinevaid uusi kasutusvõimalusi, viimasena meenuvad mereakadeemia ja sõjandusmuuseum. Kuid mida tegelikult vajab Eesti rahvas?

 

Lehe EMAL alalehed:

 

 

Ajakirja väljaandja:
Eesti Maastikuarhitektide Liit

Peatoimetaja:
Merle Karro-Kalberg

Kolleegium:
Anna-Liisa Unt, Karin Bachmann, Mirko Traks, Aljona Galazan, Martin Allik, Heiki Kalberg    

Makett ja kujundus:
Mirko Traks

 

Müügikohad:

Apollo raamatukauplused